Juuli 2025, pärastlõuna. Istun Kärdlas kodus, akna all. Jälgin, kuidas sünkmust pilv nagu vatitekk end aegamisi üle taeva meie kohale veab, põues kaikumas kurjakuulutav kõmin. Hämardub. Kõigepealt natuke ja siis läheb korraga nii pimedaks, nagu oleks keset suvist päeva kõigest elavast hing välja imetud. Välgunooled sähvivad ja maja plekk-katus kajab iga kõuekärakaga vastu nagu põrgutrumm. Mina aga lihtsalt istun aknal ja vaatan lummatult looduse jõudemonstratsiooni. 

Kusagil kuklas meenub lapsepõlves kuuldud lugu külanaisest, kes olevat äikese ajal lahtise akna all istunud. Aknast olla tulnud sisse keravälk ja naise maha löönud. Mina aga ei suuda aknast sammugi eemale minna. Vastupidi, mingi seletamatu jõud kisub mind hoopiski õue sähvivate noolte, maailma alustalasid raputava mürina ja pangedega igasse suunda lajatava vihma kätte. 

Sellele tungile suutsin õnneks vastu panna, kuid tunne pitseeris end mällu. “Laevahuku” numbrit luues mõtlesin tagasi sellele päevale, nägin vaimusilmas taas maad ja taevast ühte sulamas, äikest sähvimas ja kõuemürinat keha läbistamas, kuid olin ise akna asemel hoopis merel, loksumas õnnetul alusel, mis oli tormi epitsentris lainete meelevallas pillutada nagu paberlaevuke. Usun, et peaaegu sama võimsalt mõjub ka “Mere südame” avanumber “Laevahukk” laval koos kõigi tulede ja viledega.

Plaan lugu alustada mere ja tormiga oli algusest peale, kuid õige muusika leidmiseni kulus veidi aega. Samuti tekkis mõte kasutada selles numbris lehvikuid üsna varajases loomefaasis. Ma polnud enne seda kordagi varem siidilehvikut käeski hoidnud, kuid usk sellesse, et pingutus on tulemust väärt, kannustas edasi. Nii pea, kui oodatud lehvikud saabusid, asusin harjutama – ei olnud lihtne! Uue stiili õppimine on alati parajalt alandav protsess, sest alguses nõuab ka kõige lihtsamate liigutuste käppasaamine aega ja kannatlikkust. Vähemalt 2 h veetsin ühte elementi harjutades, mida lõpuks tantsus endas ei kasutanudki. 

Õnneks sain üsna pea aru, et lehvikud ise on juba nii efektsed, et midagi ülemäära keerulist nendega teha polegi vaja. Seega said pea kõik algsed keerukad kombinatsioonid ära lihtsustatud ja järgi jäi puhas, aga laval suurepäraselt toimiv tormilainetus.

The post Ühe tantsu lugu: “Laevahukk” appeared first on Tantsuloits.

Read more at Tantsuloits

Rahvariided ehk kui olulised on tutvused…

Seda, et tantsijad hakkavad suurema osa ajast kandma rahvariideid, teadsin algusest peale. Samuti tekkis üsna kiiresti visuaal tuumikperekonna naistest-neidudest sinistes Kirbla seelikutes, mis üsna hiljuti Tulilindudele valmistatud said. Vastukaaluks sai ülejäänud küla riietatud erinevatesse punastes toonides triibuseelikutesse ja vestidesse, et ühest küljest hoida taustapilt ühtlane aga teisalt rõhutada iga külaelaniku individuaalsust.

Nii seelikud kui vestid on komplekteeritud kokku mitmest eri kohast. Meeste vestidega arvasin algul, et läheb lihtsalt, sest Kuljusel on laos päris palju erinevaid, kuid proovides  selgus, et suurem osa neist olid poistele nabapluusid… Niisiis tuli ikkagi tutvused mängu panna ja veste juurde leida.

Samuti teadsin, et tahan “Merekarusid” panna poisid tantsima vattides. Ja pärast esimest katsetust Tulilindude laos olevate elektrisiniste vattidega sain aru, et just seda värvi peavad vatid-püsid olema, kuna sobisid imeliselt solistide Kirbla seelikutega. Algas järgmine peavalu – kust saada piisavalt õiget värvi vatte-pükse, sest Tulilindude omad olid üsna tillukesed. Natuke siit, natuke sealt ja lõpuks saigi igaüks veidi erinev ja isikupärane, aga üldmuljelt sarnane.

Solistid. Mis neile selga panna? Neidudega oli lihtne – eristame õlarättidega ja Kristinile liistik. Täitsa korrektne ka Kirbla seelikute juurde. Poistega – ja nüüd saan rahvariidepuristidelt mööda kukalt – tegime vestidega nii, et need sobituks tüdrukute riietega. Kalevile vesti leidmine oli paras saaga, sest kõigil on tulemas meeste tantsupeo ülevaatused ja endil vaja… Lõpuks tulid abi taaskord sõpruskonnast.

Teine asi, mille eest ilmselt rahvariidegurud pahandavad, on külatüdrukute üldmulje. Loobusime seelikute juurde õigete särkide klapitamisest – kõik neiud külarahvas said tegelikult ühesugused särgid ja õlarätid. Põhjuseid mitmeid: esiteks oleks erineva tegumoega särgid hakanud üldpilti liialt kirjuks muutma ja teiseks oli meil samu särke vaja kasutada tantsus “Majaka hõõg”, kus seelikud on kõigil ühesugused valged ning vaja saavutada ühtlane üldpilt. Samuti loobusime külarahval ja solistide neidudel peakatetest. 

Rõhutan, et tegemist on teadlike kunstiliste otsustega, mitte teadmatusest rahvarõivatraditsiooniga vastuollu minekuga. Ka meie koreograafia on samuti vaid inspireeritud eesti rahvatantsust, kuid ei püüdle olema sajaprotsendiliselt see. Seega andkem meile andeks meie patud rahvarõivajumalate ees.

Rõivad said veelgi suurema vindi peale kõrtsistseenis. Minu eesmärk oli rõhutada, et tegevus ei toimu kodumaal, vaid kusagil kaugel, võõral maal ja seepärast said riided loomingulised. Tulilindude laost leidsime visuaalselt väga efektsed oranžiruudulised Kirbla seelikud, mis on kahjuks üpris lühikesed, seega tavapäraselt kannab mul neid 5.-7. klassi rühm. Aga miks mitte kõrtsi veidi lühem seelik, eksju. Kuljuse laost leidsime aga poolvarrukaga satsidega pluusid ning mingid rahvaste vestid (vot seda ma tõesti ei suuda koju ajada, kellele need kuuluvad). Pähe sidusime rätikud, mis esimeses versioonis olid valged, aga sain õnneks kiiresti aru, et see ei lähe mitte, ning kontrolletenduseks vahetasime mustade vastu. Huvitav fakt: seelikute all on meil ka uhked pantalooned, samuti Kuljuselt.

Riietevahetustest

Veel 2025 suvel mõtlesin naiivselt, et võiks teha ühe sellise esinemise, kus ei ole ebanormaalselt kiireid riietevahetusi, millega tegelikult iga Kuljuse I põhikoosseisu neiu vast harjunud juba on, aga läks nagu läks… Suure kunsti nimel.

Meestele sai rohkem riietumist kui tavaliselt. Lisaks sellele, et nad peavad meeles pidama, mis tants oli vatiga, mis ilma, tuleb paljudel neist ka keset etendust särki vahetada. Keegi lavastaja otsustas, et etenduse teises pooles võiks nimelt paar tantsu särgiväel teha ja selleks ajaks on hoogsad tantsud ja prožektorid poiste higinäärmed valla löönud… Ja kaelarätt tuleb ka ära võtta ja uuesti siduda ja vesti nööpida – vaesekesed, eks.

Naistel on elu “lihtne”: alustavad merelainetena, pikkades sinivalgetes seelikutes ja valgetes pluusides (AliExpress sponsoriks). Seejärel riietuvad tribuseelikutesse. Seejärel lähevad selga LED-trikood ja seelikud + peale rahvariide särk ja valge seelik, et esitada “Majaka hõõg” (1-2 tantsu aega). Seejärel LED-id maha ja valged riided tagasi selga. Seejärel õlarätt maha. Seejärel osadel täiskomplekti vahetus sinistesse Kirblatesse. Seejärel näkikostüümid (osadel alla 2 min aega). Seejärel tagasi valgetesse (2 min). Seejärel triibuseelik (lebo, siin 5 min).

… ja kõik muu ehk kui olulised on oskused

Nagu eestpoolt selgub, ei ole meil lavastuses sugugi vaid rahvariided. Usun, et see teeb vaataja jaoks kõik veelgi põnevamaks ning aitab rääkida värvikamat lugu. Eriti palju elevust on muidugi tekitanud nii asjaosalistes kui väljaspool LED-riided.

LED-riided

Tantsu “Majaka hõõg” LED-riided väärivad eraldi peatükki. Esialgu ei olnud mul sellist asja üldse plaanis, aga Andres rääkis mu ära. Mitte, et ma poleks tahtnud niivõrd ägedat asja teha, aga ma ei suutnud oma peas sellele lavastuses kohta leida ja teiseks tundus see teostus isegi minu jaoks veidi ulmeline. Kui tegemiseks läks, siis saime alles aru, KUI keeruline see päriselt on. Mõnikord ongi hea, kui kohe alguses kogu keerukust ette aimata ei oska – võiks olla terve selle projekti hüüdlause.

Kõigepealt tuli välja mõelda süsteem, kuidas üldse rahvariided seestpoolt valgustatuks saaks. Milliseid LEDe kasutada? Kuidas need kinnitada? Mille külge? Kui tihedalt? Mis süsteemiga? Kuidas valgus toidet saab? Kuidas kõike juhtida? Küsimusi oli mustmiljon, järgnes omajagu katsetamist ja palju-palju insenertehnilist mõtlemist, mille taga oli peamiselt Andres.

Otsustasime osta trikood ja 100 m LED-riba (ja hiljem teist 100 lisaks) + moodulid + veel mingi hunnik tehnilisi jubinaid, mida ma meelde jätta ei viitsinud. Algas aeganõudev näputöö – kõik LED-id said käsitsi trikoo külge õmmeldud. Kokku 112 LEDi igal trikool. Iga LED tuli kahelt poolt eraldi pistetega kinni panna. See teeb üle 200 õmbluse trikoo kohta x 8 trikood = väga palju õmblemist. Olen tohutult tänulik, et selles tulid appi Rahel ja Andres (keegi vist ei usu, aga umbes pooled trikood tema õmmeldud) ja täiesti ootamatult ühel õhtul ka Kalev ja Alise, kes lihtsalt mulle uksest sisse sadasid: “me tahame aidata”. Hoidke selliseid sõpru nagu kulda! 

Et kõik trikood saaks ühesuguse paigutuse, mis on pärast valguse programmeerimise juures oluline, tuli kõigepealt teha LEDide paigutuse skeem, seejärel see trikoodele kanda, et teaks, kuhu LEDid õmmelda. Ja kui siis poole töö pealt avastasid, et oled kogemata ühe märgi vahele jätnud, tuli kõik lahti harutada – kohutavalt tüütu! Lõpuks said siiski kõik trikood valmis. 

Seelikute osas vedas, et leidsin jällegi eelmainitud internetipoest enam-vähem sobivad toorikud. Rõõmustasime, et ei peagi hakkama neid käsitsi õmblema… kuniks selgus, et ei ole just kõige kvaliteetsem toodang ja seelikute töökindlus sellisel kujul on madal. Seega seisab meil nüüd, umbes nädal enne esikat ees veel seelikutele uute LEDide (119 tk seeliku kohta) õmblemine, et olla kindel kindel, et meie palju tööd ja vaeva võtnud tants tuleb lavale just sellisena, nagu unistanud oleme.

Seelikutega oli veel see “tore” juhtumine, et esimene seelik, mille katsetuseks tellisin, oli päriselt seelik. Järgmised aga millegipärast tulid hõlmikseelikud… Seega tuli nende küljed kinni õmmelda. Samuti selgus, et seelikud on liiga pikad ning vajavad enamiku tantsijate jaoks lühendamist – selle tegin kiirtööna kontrolletenduse hommikul. Loomulikult tuli ka see kiirplähmerdis hiljem mul kenaks üle teha.

LEDid muidugi iseenesest kauniks ja värviliseks ja tantsu rütmis vilkuvaks ei saa. Seal on taga terve Andrese nupukus ja tehnoloogia, kuidas akupangad on kinnitatud tüdukute seljale, mis juhtmed millega poisid peavad õigel hetkel enne tantsu ühendama (minul ja Teisil on näiteks selleks vahetuseks aega ainult veidi üle 2 minuti) ja mis hetkel Andres ise lülitab käima valmisprogrammeeritud valgussisendi. Kui 2025 oli minul “Hõõgamine” Spotify kõige kuulatum lugu, siis 2026 ilmselt Andresel ka, sest lugematuid õhtuid on ta veetnud arvuti ees seda valgust programmeerides. 

Näkid

Teine palju vaeva ja katsetamist nõudnud kostüüm on “Näkkides”. Jälle vedas, et leidsin internetist sobiva trikoo, millele ülejäänud kostüüm peale ehitada. Leidsin ka ülimalt ägeda punase-sinise varjunditega õhulise kanga – teadsin, et tahan seda kasutada. Punane lisab muidu sinise ja merega seostuvatele näkkidele ohtlikkust ning tantsu hakkab saatma ka sarnane puna-sinise valguse kombinatsioon. 

Õmblemine iseenesest ei ole mu jaoks keeruline ega ebameeldiv, lihtsalt aeganõudev. Sellest aga palju enam aeganõudev on asjade väljamõtlemine. Näkikostüümiga käis see nii, et tõmbasin trikoo mannekeenile selga ja hakkasin kangast, narmaid ja muud ilu nööpnõeltega ühte, teist ja kolmandat moodi sellele sättima, püüdes samal ajal aru saada, mis moodi annaks sellise tulemuse, nagu ma oma vaimusilmas ette kujutan. Samas tuli ka meeles pidada, et meil on ikkagi vaja neis kostüümides tantsida, seega kõik lahendused pidid olema funktsionaalsed (nt õmblused elastsed ja piisavalt tugevad) ja mitte hakkama tantsijat olulisel määral segama. Näiteks näkkide “saba” pikkus oli üks asi, mida tuli hoolega timmida, et oleks piisavalt pikk, et olla efektne, kuid samas piisavalt lühike, et ei jääks jala alla.

Meduus

Kolmas erikostüüm on Lennel seljas “Lainete” tantsu ajal. Ka see on üles ehitatud tavalise heleda trikoo peale. Mul oli üle igasugust põnevat kangast, mida olin katsetamiseks tellinud, ning sealt hakkas mõte jooksma. 

Meduusil peab olema paunjas keha, eks, samas ei tohi see hakata segama ega devalveerima tansija kaunist liikumist. Et kangas hoiaks kuju, tuli panna sisse mingi tugevdus. Täiesti uskumatu, kui keeruline on leida selleks sobivat traati! Lõpuks aitas ehituspood, kust ostsin rulli trossi. Püüdsin selle kinnitada tantsijale võimalikult ohutult. Õnneks mul on tark mees, kes ütles, et aga pane tross spiraalina – toimib küll nii. Ma ise oleks vist 4-5 ringi sellest teinud… 

Muus osas oli protsess sama, mis näkkide kostüümidega: trikoo mannekeenile ja loovalt lähenema! Kuigi muidu öeldakse, eriti õmblemisel, et 9x mõõda 1x lõika, siis ajasurve tõttu tuli mõnikord üsna kiiresti ja otsustavalt asjadele käärid sisse panna. Õnneks ma midagi totaalselt ära rikkuda ei suutnud.

Juba järgmises sissekandes saad lugeda ka “Mere südame” rekvisiitidest.

The post “Mere südame” kostüümidest appeared first on Tantsuloits.

Read more at Tantsuloits

“Mere südames” on numberid, mida ei saa päris tantsuks nimetada. Vastukaaluks sisaldub “Kosjapralles” lausa kaks tantsu, mida tingis muusika muutus tantsu viimases kolmandikus. Meenub aforism „Keel on murre, millel on sõjavägi ja laevastik“, mis rõhutab, et keele ja murde eristamine pole niivõrd keeleline, kuivõrd poliitiline ja sotsiaalne otsus. Nii ka tantsude jaotusega numbriteks meie lavastuses.

Tantsude pealkirjadega on “Mere südames” olnud valdavalt nii, et esimene võimalikult hästi lugu selgitav mõte on algul tööpealkirjana käiku läinud ja siis nii ära kodunenud, et ongi paika jäänud. Pralle on üks naljakas sõna, aga ega ma enam ei kujutaks selles pealkirjas midagi muud ka ette.

Muusika oli mul üsna algusest peale projekti esitusloendis tiksumas, kuna tegemist on väga põneva ja vaheldusrikka palaga. Selles on värvi, kihte, taktimõõdu vaheldust, ebasümmeetriat, kaasahaaravust, julgust. 

Tantsu esimese kahe kolmandiku mustand sai paika juba teises või kolmandas trennis. Visuaal kõndide ja jalaheidete kombinatsioonist oli mu jaoks muusikasse sisse kirjutatud. Ka kõik muu voolas esimeses osas suhteliselt orgaaniliselt. On raske meenutada, et oleksin üldse midagi teadlikult välja mõelnud – see tants juba oli muusikas olemas. Teadsin, et tahan selle teha pigem lihtsa, kuid väikeste vimkadega. Et ta mõjuks nagu üks hoogne pärimustants, mida peomeeleolus kõik külalised kaasa tantsima asuvad. Eriti lõbus on see, et vahetame kogu aeg paarilisi ja nii saab kõik näod trennis naerule.

Viimase osa ehk tangoga oli asi keerulisem. Kaalusin päris mõnda aega, kas võtta või jätta, sest vaja oli see kuidagi ka loo tervikuga siduda… Mõte sellest, et luua nn pärimustantsule sama muusika sees kontrast hoopis teistsuguse liikumisega, oli jällegi minu jaoks muusikas olemas. Aga kuidas teha seda nii, et see töötaks? Vaja oli täita tervelt 6x 8-taktilist fraasi, mis tundus nagu terve igavik. Kuigi Argentiina tangot olen veidi nuusutanud, siis kaevusin YouTube’i tangovideotesse… Mu eesmärk ei olnud niivõrd kopeerida samme, kuivõrd luua sarnane atmosfäär: terav, kirglik, pingestatud. Kuigi mul oli visioon, mida varjud peas kenasti etendasid, siis selle füüsilise maailma liikumiskeelde toomine nõudis kõvasti pusimist. Trennisaalis leidsid tantsijad end taaskord väljaspool mugavustsooni, kuna meile harjumuspärane eesti tants ei nõua üldiselt teravaid sääreheiteid, järske kiirendusi-aeglustusi ja kummipaelaefekti paarilisega.

Kuigi tants on suhteliselt pikk (üle 4 min), siis tänu liikumiste vaheldusele ta nii ei mõju. Mina muidugi olen täiesti erapoolik hindaja, seega peate tulema etendusele, et ise otsustada, kas risk miksida pärimuslikku ja tangolikku tasus end ära.

The post Ühe tantsu lugu: “Kosjapralle” appeared first on Tantsuloits.

Read more at Tantsuloits

KRISTIN

“Mere süda” on mulle kui tantsijale esitanud väljakutse, millega ma vist tantsulises mõttes polegi varem kokku puutunud. Seni olen ikka pidanud kandma rolli ühe tantsu vältel – leidma selle paari minuti jooksul üles žestid, ilmed ja liigutused, mis loo jutustamise jaoks vajalikud on. Lavastus paneb mind aga rolli terveks pooleteiseks tunniks. See on nõudnud meilt kõigilt päris põhjalikku mõtteviisi mudimist, sest tegelase käitumismuster ei saa lihtsalt heast peast tantsude vahel muutuda – inimeste emotsioonid võivad ikka olla erinevad, aga iseloom ju niiviisi ei teisene. 

Näitlejad on ikka rääkinud, et lavastusprotsessi juures jääb roll endaga ka proovisaalist väljaspool kaasa käima, et see pole miski, mille sa lihtsalt endast lahti raputad. Päris kummaline on see tõesti, kui täiesti argiseid toimetusi tehes äkki turgatab pähe see, kuidas mõnes tantsus vot just seda konkreetset hetke lahendada võiks. 

See, et etendusega alates augustist tegelenud oleme, on kindlasti andnud mõnusalt aega ka selleks, et oma rollidesse sisse elada. Mulle endale küll tundub, et rolliga harjumine on nagu uue inimese tuttavaks saamine – meil on piisavalt aega olnud, et märgata mustreid, leida iga rolli jaoks talle sobivad nüansid. 

See pole aga kõik, sest etendus seab mulle veel ühe vimka! Lisaks oma põhirollile on mul võimalus kehastada ka hoopis käredama iseloomuga tegelast. Kui esmapilgul see mind ehk kohutas – no kuidas ma olen pooleteise tunni jooksul kaks erinevad inimest nii, et pealtvaatajad sellest ka aru saaks, siis nüüd mõtlen ma sellest kui väljakutsest. Neil kahel tegelasel on kaks täiesti erinevat iseloomu ja see on minu ülesanne need nüansid lavale tuua. Nii imbub erinevus ka sellesse, kuidas ma rollis tantsin – tegelaskujud on erinevad, nende motiivid on erinevad, järelikult ei ole nad laval ka täpselt samasugused, nende liikumine ei saa olla sama.

Nüüd, kui etenduseni on jäänud vaid loetud nädalad, on küll selline tunne, et mul on pidevalt kaasas kaks varju – üks vari on pehme ja soe, teisel aga välguvad silmis sädemed. Eks see jääb lõpus pealtvaataja otsustada, kas need varjud etenduses õigel hetkel rambivalgust näevad.

TALIS

Tantsija ja tantsija rollid selles projektis on kindlasti erinevad. Ühe kandva rolli esindajana olen pidanud end ette valmistama hoopis teistmoodi kui tavaliselt tantsuga lavale minnes. Natuke lihtsamaks teeb võib-olla asjaolu, et ma ei pea oma rolli etenduses muutma.

Üllatanud on mind kuidagi naljakal kombel rolli sobimine. Ikka on tantsude ja lavastajaga erinevad nägemused, mis alati enda “maailmapildiga” ei ühti. Kindel etenduse teema või tantsude järjestusest tulenev iseloomu või karakteri muutus. Aga just sellest projektis, selles etenduses, selles rollis kuhu mind Tiiu on sobitanud, tundub kõik veidralt loogiline. Väga paljudel juhtudel ma ei leia end tegelikult näitlemast, vaid ma saangi tantsida nii nagu on mulle omane. Loo endaga ja koreograafiaga samastumine tekitab seesmiselt väga mõnusa tunde. 

Tantsuliselt üks punkt, millele olen siin rohkem mõtlema hakanud, on tants ja samm kui loo juht või lugu kui tantsu ja sammu juht. Ma ei olegi lõpuni kindel, kumb mulle tegelikult rohkem meeldib – väikest viisi muna või kana küsimus.

Muidugi lihtsalt ühe tantsu loost siin ei piisa. On natuke võõras kogemus päriselt teada, miks ma lavale tulen, mis lugu sellele eelnes ja kuhu suunas see edasi läheb, kui lavalt lahkun. Siinkohal on aidanud etenduse kui terviku endale mõtestamine. Ei ole enam eraldiseisvad koreograafiad, vaid päriselt sidus tekst algusest lõpuni.

TIIU

Tegelikult ei pidanud ma algul üldse kuigipalju “Mere südames” ise tantsima, aga lõpuks kogunes tantse siiski omajagu. Tantsijana mul konkreetse tegelase rolli ei ole, aga ega väljakutsed sellest vähene. Erinevate numbrite vahel tuleb mul teha mitu päris kiiret meeleolumuutust, kõige ekstreemsem vast “Kosjaprallest” “Õhtu ilusse”.

Huvitav lugu on ka väga sarnaste rollidega. Näiteks “Kosjapralle” nn tango osas ja “Näkkides” on mõlemas vaja lülitada sisse võrgutav energia, kuid olemuslikult on need erinevad. Tuli kaevuda veidi sügavamale, et enda jaoks mõtestada, kuidas läheneksin mehele külatüdrukuna versus müstilise näkina. Milline ma üldse kummaski rollis tegelasena oleks? 

Külatüdrukus peegeldub minu jaoks nooruse kergus ja julgus, samas ka pealiskaudsus, nipsakus, naiselik kavalus. Näkk on aga hoopis teine loom, kes ei rahmelda niisama, vaid tegutseb kannatlikult, väga sihipäraselt, eneseteadlikult ja enesekindlalt. See ei ole tema esimene “rodeo”, vaid võib-olla on ta vee alla meelitanud tuhandeid mehi. Võib-olla on ta maagilise olendina sadu aastaid elanud ja igavest noorust säilitanud. Ta on teadlik oma võlust ja ta suudab hetkega valida saagist lähtuvalt sobiva lähenemistaktika. Ta teab, et ta võidab nagunii.

Mulle meeldib tantsu mõtestada kui paralleelreaalsust. Tantsijana mõtlen, et ma mitte ei näitle, vaid olengi selle tantsu jooksul see versioon iseendast. Alter ego, mis eksisteerib ja on sama tõene, kui päris-mina. Kui muusika läheb käima ja olen mõttelisest uksest paralleelmaailma astunud, siis kõik, mis ma tunnen, mõtlen, teen on samuti tõene. See kolm minutit ma päriselt armastan seda inimest, olen teise peale pahane, igatsen merele läinud isa või misiganes vaja. Usun, et see aitab ka publikule pakkuda usutavamat kogemust. Et see toimiks, tuleb aga enda seest kõigepealt see versioon üles leida. Mõnikord seisneb keerukus aga hoopis selles, et ei teagi täpselt, mida otsid… Mõned versioonid on naturaalsemad, kättesaadavamad, teisi tuleb aga meelitada, mõtestada, endas avastada. Samuti mõjutab siin dünaamika paarilise/kaastantsijatega. Näiteks “Näkkide” versiooni oli minu jaoks algusest peale üsna lihtne kehastuda, seevastu aga “7 pruuti” vajab endiselt pingutust, et õige paralleelmaailma uks üles leida. 

Alter ego lähenemise miinus on, et eri maailmade piirid võivad hakata ähmastuma ja alternatiivversioonide mõtted, tunded ja käitumismustrid imbuma päris-minasse. Ka Kristin mainis eespool, kuidas näitlejatel on raske teinekord rollist väljuda ning tegelane võib tulla igapäevaellu kaasa. Mulle tundub, et parim “rohi” on iseenda teadlik märkamine ja analüüsimine: mis on päris ja mis on teisest maailmast kaasa imbunud miraaž.

Fotod: Merily Jakovets (MJ Fotokunst)

The post “Mere süda” läbi tantsija silmade appeared first on Tantsuloits.

Read more at Tantsuloits

See on minu Spotify kõige rohkem kuulatud muusikapala 2025 aastal: Spotify Wrapped teatas, et kuulasin seda 234 korda, mis teeb kokku ligi 12 tundi. Ja mul on ikka veel tunne, et võiksin seda kuulata veel ja veel ja veel…

“Majaka hõõg” (ehk “Hõõgamine”) ei olnud “Mere südame” algses plaanis, vaid lisandus sinna millalgi sügisel, kui juhuslikult muusika leidsin. See meloodia, need sõnad, see sisemise rahutuse, vaoshoitud tohutu energia tunne. Ma olin lihtsalt täiesti lummatud ja tundsin, et ma pean selle lavastusse sisse panema. Aga kuhu? Ja miks? Nende küsimuste üle sain nii ise kui koos teistega (eriti Lauraga!) põhjalikult pead valutada. Lõpuks leidsid ka vilkuvad majakatuled oma õige koha ning tööpealkirjast “Hõõgamine” sai “Majaka hõõg”. 

Selle tantsu loomine oli suhteliselt mõnus flow-protsess, kuna mul lihtsalt ei saanud muusikast küllalt. Ärge seda ajage segi sõnaga lihtne, sest mingite liigutste kallal ikka sai kõvasti nikerdada. Lausa nii kõvasti, et iga kord pean neid nüüd proovis uuesti õppima, kuigi loomise hetkel tundusid täitsa loogilised…

Esimeses “Hõõgamise” trennis oli meil korralik naisteikaldus ja tuli lausa abijõude kutsuda, et saaks vähemalt mingi kondikava paika. Edasi on see tants aga püsinud suhteliselt muutumatul kujul. Tahaks uhkustada, et sai esimese korraga perfektne, aga see oleks liialdus. Õigem on, et mul ei tekkinud ühegi kohaga piisavalt suurt rahulolematust, et tahaks muuta.

Kostüümide osas olid mu mõtted pikalt lahtised ja segased. Siis ühel päeval Andres küsis: “Kas sa LEDe ei kavatsegi kusagil kasutada?” No muidugi ma tahtsin, aga ei tundunud ühtegi sobivat tantsu selleks. Samas, “Hõõgamine…” Aga ma olin juba koreograafia valmis teinud ja üldse mitte mõelnud selle peale, et meie kostüümid ka hõõgata võiks. Aga… vilkuvad majakatuled, müstiline atmosfäär. See on ainuke tants, kus tantsijad ei kujuta elusolendeid, vaid tunnet… Äkki see siiski toimib? Tule etendusele ja saad otsustada!

Kuldkeeled on tõmmatud üle vee,
Üle laia ja sügava mere,
Kuldkeeled, kuldkiired, üks õnnis tee,
Kuldkiired kui päikese helinast kee –
Üle elu, see sügava mere.

The post Ühe tantsu lugu: “Majaka hõõg” appeared first on Tantsuloits.

Read more at Tantsuloits

Tunne OMA tööstiili 

Kas tähtajad panevad sind tegutsema või tekitavad stressi? Aga mis saab siis, kui tähtaeg on väga lühike, näiteks poole tunni pärast peab olema uue tantsu algmaterjal olemas? Mulle mõjuvad tähtajad pigem hästi. Kuna tegemisi on laual kogu aeg palju, siis tähtaeg sunnib prioriteete seadma. Surve all keskendun ja toodan igal juhul midagi valmis. Tähtajata kipun unistama ja niisama mõnulema muusika ja minu peas kõneleva loo rüpes…

Tunne oma tantsijaid

Koreograafi ideed saavad teoks ainult läbi tantsijate kehade. Nii palju lihtsam on luua, kui tead, kellele lood! 

Mereprojektis sain juba loomeprotsessi üsna alguses hakata mõtlema liikumistega koos konkreetsetele inimestele. Projekti tantsijad on kõik mu pikaaegsed sõbrad-kaastantsijad ja tänu sellele tunnen nende iseloomu ja liikumiste eripärasid üsna hästi. Sain seetõttu vahelt ära jätta rollide-paariliste katsetamisprotsessi, kuna aimasin juba, kellele üks või teine tegelane paremini sobida võiks. Loomulikult tuli ka siin töö käigus teha väikesi korrektuure ning mu armsad sõbrad ei väsinud üllatamast. Nii mõnestki õnnestus välja meelitada talendi selliseid külgi, mis varem varju olid jäänud. 

Lisaks tehnilistele võimetele ja karakteri sobivusele on hea teada ka oma tantsijate tööstiili. Kuidas sinu tantsija kriitikaga toime tuleb ning mil moel üldse talle efektiivselt parandusi teha. Kellele läheneda pehmemalt, kellele öelda otse. Millal julgustada, millal tagasi tõmmata. Kui hea on tantsija lavanärv, kuidas ta tuleb toime ootamatustega, kuidas survele vastu peab. Samuti milline on rühma omavaheline dünaamika – kes kellega klapib, kes keda võimendab ja võimestab, kes no kohe üldse omavahel ei toimi jne.

Tasub võtta aega, et näha kehade taga inimesi. Mereprojektis oli see lihtne, kuna sõpradega veedetud aeg on minu jaoks igal juhul kvaliteetaeg. Ainuke probleem, mis võib sellega kaasneda, on rollikonflikt juhi vs sõbrana. Kas suudad jääda vabal ajal sõbraks, trennis autoriteediks aga ennekõike inimeseks?

Tunne oma tugevusi ja nõrkusi ning leia sõbrad, kes on head selles, milles sina ei ole 

Nii käis ka projektitrennides päris mitu lisa-silmapaari minu tantsude kehadele ilusaid lihaseid vormimas. Autorina vaatan huviga, kuidas minu looming kellegi teise käe all ja kehas oma elu elama hakkab. Eriti suur tänu muidugi Laurale, kes vastupidiselt minule armastab puhastustule etappi (ja on selles väga osav!). Sellest oli palju abi neis numbrites, kus ise tantsijana osalen. Kui varasemalt olen üritanud vältida üheaegset tantsimist ja õpetamist, siis selles projektis see erinevatel põhjustel ei õnnestunud. Ja ega ma väga tahtnud ka niivõrd ägedate inimestega koos tantsimisest loobuda.

Üks roll korraga

Kuigi ma mereprojektis seda reeglit rämedalt rikun, siis kui vähegi võimalik, ära ole kokk-kondiiter-keevitaja! Samal ajal tantsu luua ja juhendada/puhastada ja tantsida on äärmiselt keeruline, kuna kõik kolm rolli vajavad kardinaalselt erinevat ajuseadistust. 

• Tantsijana pead keskenduma iseendale, oma sooritusele, emotsioonile ja tehnikale. Teistele täpselt nii palju, et olla nendega ühes rütmis/joonises ja sünergias.
• Juhendajana pead vaatama rühma kui tervikut, jälgima joondumisi, samas märkama iga tantsija väikeseid detaile, mis tervikut lõhuvad ning tegelema kõige sellega ka psühholoogiliselt – rühma vaimu hoidmine, individuaalsete paranduste tegemiste stiil, iseenda kannatlikkus jne. 
• Koreograafina pead nägema tantsus joonistuvat lugu. Pead keskenduma koreograafia potentsiaalile ja seetõttu vaatama teinekord mööda tantsijate antud hetke tehnilisest sooritusest, sest alles tantsu õppides ei saagi kõik kohe ideaalselt välja tulla. Fookus peab olema sel hetkel mitte tantsijate, vaid koreograafia parendamisel ühest küljest ka võimetekohasemaks aga teisalt koreograafiliselt paremaks.

Mitut asja korraga tehes kipuvad kõigi tulemused kannatama. Rohkem kui korra on mul tantsusammud segi läinud, sest unustan ennast juhendaja rolli ja vaatan tantsimise ajal, kas teised mäletavad täpsustusi või joonduvad. Positiivse poole pealt olen omandanud suurepärase oskuse kasvõi tõstete ajal pea alaspidi takti lugeda. Paarilisel muidugi omamoodi huvitav kogemus, kui talle kogu aeg takti kõrva karjutakse ja otsa ei vaadata.  

Valmista. trennid. ette. 

Jah, ma tean, et treener on ka inimene ja meil kõigil on häid ja halvemaid päevi, tuleb ette erakorralisi olukordi jne. Aga üldreeglina: ära tule trenni nii, et sa pole ette mõelnud, mida teha plaanid. See on ebaprofessionaalne. Kogenumad tantsijad saavad sellest aru ning kõigil on ajaraiskamise tunne. Loomeprotsessis olevate tantsudega tegelemisel tähendab see, et ideaalis on sul taskus lisaks plaan A-le ka B ja võimalusel C. 

Ka mereprojektis juhtus korduvalt, et esialgne plaan ei töötanud ning tuli võtta kasutusele järgmine idee. Loomulikult juhtus ka seda, et ükski idee ei toiminud. Siis kasutasin tavaliselt ühte kolmest variandist:

1. kui tuli kiiresti mingi enam-vähem idee, siis katsetasin seda;
2. täitsin lünga mingi väga lihtsa liikumisega, nt kõnnid, polkad, reinlendrid… ja tulin järgmises trennis selle juurde tagasi ja tegin sisukamaks;
3. jätsin selles trennis selle koha muusikas täitmata, lasin tantsijatel soovi korral improviseerida ja lubasin neile järgmiseks korraks sinna sisu luua;

Minu silmis, nii tantsija kui koreograafina, oleks kõige halvem lahendus olnud pikalt selle koha peale kinni jäämine ja ülejäänud trenniaja katsetamise peale raiskamine. See oleks okei olnud ainult juhul, kui see trenn oligi planeeritud katseteks.

Räägi

Sõnal on jõud. Hariduselt keeleteadlasena tean seda (loe ka paralleelidest keele ja tantsu vahel). Mõlemas on laused, fraasid, sõnad; saab panna punkte, komasid, hüüumärke, teha pause. Eriti märgatavad on seosed kõnega: tempo, kvaliteet, intonatsioon… Nii, nagu on igaühel meist oma idiolekt ehk ainuomane keelekasutus, on igal tantsijal ka veidi isemoodi liikumiskeel, kehahoiak, väljendusviis jne. Väidetavalt edastatakse näost näkku suhtluses ligi pool infost kehakeele kaudu. 

Selleks, et tantsija saaks ennast väljendada, peab ta teadma, mida ta öelda tahab. Ebakindlus paistab samuti kohe kehakeelest välja. Esimene samm on siiski ise loojana aru saada, mis lugu rääkida tahad, ning seejärel tantsijale mõte sõnades edasi anda. Lüürikaga muusika puhul on asi üldiselt lihtsam: “mõtle, et sa laulad seda laulu, aga kehakeeles”.

Lapsena öeldi mulle, et “ikka naerata ka tantsu ajal”. Kogenud tantsija võiks jõuda sellest aga väga mitu kihti sügavamale. Tantsu autor või tantsuõpetaja saab olla siin teejuhiks. Sõnadeta jutustades on vaja, et 100% (okei, see pole realistlik, aga vähemalt rohkem kui pool) infost jõuaks kehakeele abil publikuni – ausalt, usutavalt ja südamest.

The post Tantsuloome õppetunnid. II osa: tööstiilist. appeared first on Tantsuloits.

Read more at Tantsuloits

“Näkid” ehk “Snäkid” ehk “Pean saama lavale madala tossu, muidu suren!” oli number, mille visuaal tekkis mu peas ammu enne muusikat või koreograafiat. Mütoloogia paelub mind kohutaval kombel ja meri ei saa ju olla ilma salapäraste, imeliste, ohtlike ja ilusate mehi märga hauda meelitavate näkkideta! Mõnele mõjub nende lummus kiiremini, teisele aeglasemalt, kuid vastu seista ei suuda keegi. Peale ühe… 

“Mere südamesse” jäi sisse nii väga lihtsat kui ka väga keerulist koreograafiat. “Näkkide” puhul teadsin kohe alguses, et hakkame kompama nii tantsijate tehnilise kui ka näitlejameisterlikkuse võimete piire. See on üks kõige rohkem prooviaega, kõige rohkem ümbertegemisi, kõige rohkem tõstete katsetusi saanud tants. Aga usun, et lõpptulemus on seda väärt.

Mulle kipuvad meeldima tegevused, mis on keskmisest ohtlikumad, julgust, jõudu ja mentaalset vastupidavust nõudvamad (postitants, lumelauasõit, lohesurf, ratsutamine, jõutreening jne). Üsna loogiline on, et armastan ka tõsteid. Eriti neid, mis on ebatavalised, veidi ohtlikud, aga nii põnevad! Nii jõudiski “Näkkidesse” ka omajagu huvitavaid tõsteid – kõigepealt mina oma (hull)julgusega ees ja teised esialgu veidi kahtlevalt, kuid kasvava huviga järgi. Lahtiütlus: ärge kodus üksi järgi proovige! Meie tõstete õppimine toimus (enamjaolt) samm-sammult, läbimõeldult, teineteist turvates ja juhendades. Tõstete õppimisest-õpetamisest ja tehnikast võiksin veel terve artikli kirjutada… võib-olla hiljem.

Selle tantsu trennidest on omajagu meeldejäävaid hetki. Mõned näited:

• Laura: “Tiiu, sa panid siia mingeid posti liigutusi ju!” Tiiu: “Ei pannud!*mõttepaus*… okei, võib-olla, aga mitte teadlikult!”
• Poisid tantsu alguses: “Joonas, vaata, hüljes tuleb!”
• Mina tüdrukutele kahesajandat korda: “Te peate lõpus minema nii lähedale, et ebamugav hakkab, muidu see ei tööta!”
• Poisid arutlemas eluliselt oluliste teemade üle, nt kas näkid on limased.
• Lõin Talist jalaga kõhtu. Me ei tantsi isegi koos.
• Joonas esimeses kostüümiga proovis mu “saba” peal libastumas.
• Lenne Tamsalu laagris deemoneid valla päästmas.

… kui tantsijatelt ka küsiks, siis võiks seda loetelu ilmselt palju pikemalt jätkata. Igal juhul on olnud selle tantsu tööprotsess väga meeleolukas, piirekompav ja huvitav. Publiku vastuvõttu sellele numbrile ootan ise väga suure põnevusega.

The post Ühe tantsu lugu: “Näkid” appeared first on Tantsuloits.

Read more at Tantsuloits

Vähem on rohkem

Kõige sagedasem probleem, mis mul ka loometee algul kippus tekkima oli, et peas mahtus ühte takti või fraasi paar liigutust rohkem, kui sinna tegelikult mõistlik toppida oleks. Aju justkui aeglustas muusikat. Samuti oli vastupandamatu soov kõik head mõtted ühte tantsu suruda, mis päädis sellega, et tants sisaldas ebamõistlikus koguses kombinatsioone ja/või mitte ühtegi kordust. 

Siit esimene nipp: vähem on rohkem. Päriselt ka. Targad tantsuteadlased on seda kindlasti mõõtnud, aga usun, et on mingi kogus liigutusi sekundis, mida publik suudab registreerida ja mida tantsija suudab (olenevalt oma tasemest muidugi) kaunilt sooritada. Kui jätta tantsu hingamisruumi, siis on võimalus emotsioonidel särada. 

Inimaju armastab rütmi ja teatud aja tagant toimuvaid kordusi. Selle kohta usun, et leiab päris palju teadusuuringuid ning koreograafina on mõistlik siit omad järeldused teha. Vastukaaluks tuleb aga meeles pidada, et liigne rütmilisus või lõputu kordus uinutab aju samamoodi, nagu meditatiivne muusika. Tuleb leida tasakaal. Lihtsam öelda, kui teha…

Inspiratsiooni ei tasu oodata, see tuleb luua

Mereprojekti ajaraam oli kitsas ja ma ei saanud endale lubada, et ilmun trenni, kus peaksime õppima uut tantsu, ja teatan, et “vabandust, aga mul pole teile tänaseks midagi”. Mõni tants sündis lihtsamini, mõne jaoks tuli oluliselt rohkem vaeva näha, nt õppida käsitlema vahendeid (“Laevahukk”). Kuid elukutselise kirjaniku pühendumusega istusin igal loometööks planeeritud kellaajal laua taha või läksin saali ja tegutsesin. Mingist inspiratsiooni ootamisest ei olnud juttugi. Tuli olla kogu aeg inspireeritud ja tahtmist täis ja lihtsalt tegutseda. Keep showing up.

Selle video alguses vestlevad samal teemal kaks kuulsat kirjanikku: George R. R. Martin ja Stephen King. Martin küsib Kingilt, et kuidas ta nii kiiresti kirjutada suudab, mispeale mees vastab, et tal on kindel eesmärk iga päev kuus lehekülge valmis kirjutada – ja seda ta ka teeb. Seega 360-leheküljeline mustand saab valmis kahe kuuga. Martin naerab ja imestab. “Jää ja tule laulu” saaga fännid aga nutavad ja ootavad… juba 15 aastat V osa ilmumisest, et tuleks lubatud VI ja VII osa ning saaks teada, kuidas lugu lõppeb. King seevastu on alates 1974. aastast pea igal aastal uue raamatu välja andnud. 

Kui varem oli mul vaid kahtlus, et inspiratsioon ja ideed vajavad tööd, mitte mingit õuna pähe kukkumise momenti, siis nüüd olen selles veendunud. Jah, neid hetki on ka, kui lihtsalt tuleb suurepärane idee ja muudkui küta, aga palju sagedamini on pea tühi ja tähtaeg läheneb. Siis aitab vaid tegutsemine. Kaasasündinud andest on loomulikult abi, kuid töökuseta on see väärtusetu.

Loomulikult tuleb lisaks tööle ehk loominguga tegelemisele ka avatud silmade-kõrvade-meeltega ringi käia, kogeda teiste loomingut ja kehaga töötada, et oleks olemas tööriistakastike või inspiratsiooni pangeke, millest ammutada.

Ka halb midagi on parem kui mitte midagi

…sest selle pinnalt on võimalik edasi liikuda. Halvemal juhul saad teada, mida sa EI taha. Paremal juhul märkad, et natuke siit-sealt putitamist ja hakkab looma. 

Aju tuleb käima joosta samamoodi, nagu keha enne treeningut üles soojendada. Head ja unikaalsed ideed ei tule tavaliselt esimese 10 minutiga (ega sageli ka mitte esimese tunniga), sest alustuseks tahab keha läbi käia kõik tuttavad rajad. Uudsuse leidmine tähendab mõnikord mitu tundi asja sees istumist ja proovimist-katsetamist. See protsess võib olla üsna piinarikas ja frustreeriv. Meil kõigil tasub siinjuures meeles pidada, et headust ja lahkust võiks üles näidata mitte ainult teiste, vaid vahepeal ka iseenda vastu.

“Koreograafi blokk”

… on see, kui tead, et pead looma, aga mitte midagi ei tule. Pea on tühi, kuulad muusikat ja frustratsioon aina kasvab. 

Huvitaval kombel juhtus seda mul mereprojektis täpselt ühe korra. Ei aidanud siin ka järjekindel punnitamine. Ning see oli märk, et olin läinud totaalselt võssa. Olin leidnud muusika, mis mulle tohutult meeldis, kuid kuklas sain juba alguses aru, et seda ei õnnestu orgaaniliselt sobitada loos sinna, kuhu ta minema pidi. Tegin isegi tantsu peaaegu valmis, katsetasin ka tantsijatega, aga koju jõudes sain aru, et olin ka koreograafias lähtunud täiesti valest punktist (paaristantsust rühmaliikumise asemel). Seal oli oma huvitavaid leide, kuid tervikuna – selle projekti kontekstis – tuli mul endale tunnistada, et see on prügikastimaterjal. 

Õpi lahti laskma

Paar nädalat maadlesin oma peas dilemmaga: kas jätta muusika, mis mulle meeldib, aga mis ei sobi, või võtta muusika, mis ei meeldi nii palju, aga mis lugu toetab… Lõpuks ei jäänud muud üle, kui süda kõvaks teha ja tantsuhakatis koos muusikaga kõrvale visata ja (peaaegu) nullist uuesti alustada. Tagantjärele tarkusena oli see igas mõttes ainuõige otsus.

Täpselt samamoodi tuli korduvalt lahti lasta ägedatest viguritest või kombinatsioonidest ja kaanonitest, mis tegelikkuses päris nii nagu vaimusilmas ei töötanud.

Keerukus keerukuse pärast…?

Selles projektis õppisin väga tihti küsima iseendalt, kas keerukuse lisamine päriselt annab loo jutustamise mõttes midagi juurde või ei. Kui vastus oli “ei”, siis tuli lihtsustada. Mul on “Mere südames” õnn ja rõõm töötada absoluutselt suurepäraste, andekate ja koolitatud tantsijatega, kuid ka nemad oskavad hinnata tantsu, mida saab nautida: mis voolab loogiliselt ega sisalda seitset jalavahetust kaheksa takti jooksul… 

Riietuse olulisusest

Üks asi, millele ma koreograafina pikalt (teadlikult) ei mõelnud, oli riietus. Mis sul seljas on mõjutab seda, kuidas sa liigud – ja seda nii tantsija kui loojana. Huvitaval kombel pani mind seda märkama postitantsuga tegelemine, mis on kurikuulus oma napi riietuse poolest (jah, sel on omad praktilised põhjused ka, aga see pole tänane teema). Kui rahvatantsutrennis olin harjunud käima kogu aeg samas “vormiriietuses”, siis postitrenni võisin selga panna mida iganes. Hakkasin märkama, kuidas valikut mõjutas nii tuju kui taustamuusika (kui teadsin ette, mida plaanin kasutada). Sealt omakorda, kuidas valitud riietus mõjutas seda, kuidas ma ise liikusin ja mis trikke tegin või teha sain, sest näiteks pikkade pükstega pole mõned trikid postil tehniliselt sooritatavad. 

Kui mul on tantsu luues seljas seelik, siis on tõenäolisem, et tantsus on käed seelikus, lisanduvad mingid pöörded, kus seelik kaunilt keerleb jne. Samuti muutub liikumine automaatselt pehmemaks, naiselikumaks. Mereprojekti trennides kandsin enamasti üsna lühikest seelikut, millest oli veidi ebamugav kinni hoida. Tähelepanelik silm märkab ka, et koreograafias on meil palju liikumist käed all ja mitte seelikus. Seevastu näiteks meestetantse lõin mereprojektiks alati pükstes, kuna see andis jõulisema tunnetuse. 

Ka riietuse värv võib anda oma panuse koreograafia värvingule. On selle kohta ju terve teooria, kuidas värvid meie tujusid mõjutavad. Märkasin, et mereprojektis soovisin kanda musta. Ka meie projekti särgid said musta värvi. Ja ma ei ole üldse see inimene, kes igapäevaselt üleni mustas ringi käiks! Must mõjus mulle neid tantse luues ja tantsides neutraalselt – nagu tühi lõuend, millele võis kanda mida iganes, sest tantse oli palju, kõik eriilmelised. Tundsin, et nii oli mul emotsionaalselt kõige lihtsam vastavalt tantsule häälestuda. Sarnase tulemuse oleks ilmselt andnud ka muu neutraalne värv, nt beež, hall, valge.

The post Tantsuloome õppetunnid. I osa: koreograafia loomisest. appeared first on Tantsuloits.

Read more at Tantsuloits

“Merele!” on meie lavastuse vast kõige klassikalisem rahvatants. Ühtlasi oli see kõige esimene tants, mis mereprojekti jaoks sündis ja millest ka tantsude õppimisel alustasime.

Veel paar huvitavat fakti: 

• See on lavastuse kõige pikem tants, jäädes napilt alla 5 minuti. Kaalusin küll korduvalt, et lühendada, aga praegu jäi nii…
• Selles kordub 7x sama tõste. 
• Sammustiku loomisel sain inspiratsiooni “Meremeeste valsist”.

Sellesse tantsu on sattunud palju vasakule pöördeid ja vasaku käega toimetamist, mis vajas ekstra mõttetööd. Süüdlane oli refrääni kombinatsioon, mille kõige esimesena lõin, ning kus ma tahtsin, et naine saaks end kindlasti võtet vallandamata lahti pöörata nii, et paarilised jääksid järjestikku suunaga ringist välja. See tingis, et paariliste samanimelised käed pidid olema ka suletud võttes ühendatud, millest muutus võte parajaks krussiks. See omakorda tähedas, et võtte haaramisel oli loogiline teha pööre vasakule vasakute käte alla… Samuti pidi naine alustama vasaku jalaga, et teha kiiked pärast lahtikerimist vasakule-paremale, et sealt edasi oleks loogiline taas vastupäeva ringile liikuma minna jne… Rääkides sellest, kuidas üks väike otsus võib mõjutada tervikut!

Sõnadega muusikaid on meil lavastuses vaid kolmandik ja see on üks neist. Loomulikult lasin ka lüürikal end loomisel mõjutada. Lavastuse kontekstis jutustab “Merele!” sellest, kuidas mehed on kohe-kohe astumas laevale, mis viib neid merereisile. Kõik meeled on eesootavatest seiklustest põnevil, kuid sadamakail armsamaga hüvasti jättes ja tema nukratesse silmadesse vaadates poeb südamesse elevuse kõrvale kurbus. Noormees võtab neiu tantsule ja lohutab teda: “ma tulen varsti tagasi, oota mind ära,” kuid väike värin jääb endalgi hinge. Samal ajal on piiritu mere kutse noorele mehele võimas ja ahvatlev…

The post Ühe tantsu lugu: “Merele!” appeared first on Tantsuloits.

Read more at Tantsuloits

Ja siis ma läksin keeleteadust õppima. Tants oli muidugi taustal alati olemas, aga mida rohkem keele kohta õppisin, seda rohkem nägin paralleele tantsuga. Nii tantsus kui keeles on oma süsteemsus, rütm, kordus, sõnad, fraasid, laused… Mõlemad on tähenduse loomise, lugude jutustamise või ka lihtsalt emotsioonide väljendamise vahendid. Mõlemad kannavad endas peegeldust kultuuriruumist, milles nad elutsevad. Mõlema kirjapanekuks on loodud mitmeid erinevaid süsteeme. Erinevad tantsustiilid on nagu erinevad keeled, milles kehtivad omad reeglid. Klassikalise tantsu põhitõdedega lindy hopis kaugele ei jõua ja vastupidi. 

Emakeelepäeva puhul mõtisklen sellest natuke “Mere südame” kontekstis. Olen mõnes mõttes tagasi alguses, ehk peamine fookus on lugu. Aga ka head lugu on võimalik igavalt jutustada ja vastupidi. Seepärast ei saa üle ega ümber esitusviisist ehk antud juhul tantsust. 

Suure osa kunsti pakutavast elamusest moodustabki see, kui nutikalt, originaalselt ja tabavalt on autor suutnud sisu vahendada. Igaüks saab aru, mida ma armastan sind tähendab, aga mitte iga üks ei suuda sõnades kirjeldada keelatud armastuse tõmmet nii, nagu näiteks Marie Under “Meeletuses” (luulekogu “Sinine puri”, 1918). Kirjanikel, luuletajatel ja räpparitel on oma tööks vajalik suurepärane keelevaist, mida saab arendada ainult keelega tegeledes. Niisamuti ka tantse luues – mida laiem on koreograafi tantsuline sõnavara, seda avaramaks muutub loominguline mänguruum. Usun, et olen ka siin alles teekonna alguses, aga silmapiiri poole kiigata ja tegutsemist mõtestada on tohutult põnev.

Kui fookuses on lugu, siis peavad sõnad (või tantsuliigutused) olema sisukad. Kui see ära unustada, hakkab juhtuma veidraid asju, mida sobib illustreerima “The Rings of Poweri” legendaarselt halvasti kirjutatud dialoog sellest, miks kivid upuvad ja laevad ujuvad… Kest on uhke, aga sisu küsitav. Oleme ilmselt kõik näinud tantsunumbreid, mis on täis trikke ja uhkeid poognaid, kuid millel pole taustaks mängiva muusikaga peale rütmi mingit seost. Loomulikult võib eesmärk ollagi mängida esitusmeediumi ehk vormiga (Chomsky näide grammatiliselt korrektsest, aga sisutühjast lausest “Värvuseta rohelised ideed magavad raevukalt”), nt lastele teha tants, mis õpetab konkreetseid põhisamme. Aga kui publik pärast “Mere südant” küsimärgid silmades saalist lahkub, siis olen mina oma eesmärgis ebaõnnestunud.

Mereprojekti tantsijatega oleme päris palju trenniaega pühendanud sellele, mida oma keha ja näoga teha selleks, et publik ka meie loost aru saaks. Ise asja sees olles ei ole see sugugi lihtne. Kuhu panna tantsuliselt punkt, kuhu koma… Kirjutasin kõigepealt stsenaariumi, kus oli iga numbri sisu lahti kirjeldatud. On asju, mille sõnades ütlemiseks piisab ühest lausest, kuid tantsuliselt vajavad mitut minutit – sarnane alguses toodud parlamendihoone näitele. 

Projekti kaasatud tantsijate “emakeel” on eesti rahvatants. Oma emakeele nüansse tajume üldiselt palju täpsemini kui võõrkeelte puhul. Rahvatantsus on väga levinud nn külaplatsi armastuslugu, ehk noormees-neiu meeldivad teineteisele ja toimub vähem või rohkem lustlik flirt. Usun, et muude teemade jutustamine rahvatantsu keeles on väljakutse kõigile tantsuloojatele, aga kes neid nurki on leidnud, siis tulemused on alati põnevad ja tähelepanuäratavad. 

Kuigi mereprojekti sisu keerleb samuti külaromansi ümber, siis on seal veel palju muudki, mida vaja jutustada. Nii võtsin appi “võõrkeeled” ehk teised tantsustiilid. See oli algusest peale teadlik otsus jääda küll üldjoontes eesti rahvatantsu alusele, kuid säilitada loominguline vabadus ja põimida vajadusel sisse ka kõike muud. Lavastuses eristuvad tantsukeeleliselt kõige selgemalt vist kaks kohta: nn kõrtsistseen ja näkkidega kohtumine. Minu mõtteis asub kõrts, kuhu meremehed oma reisil jõuavad, kusagil kujuteldaval kaugel maal. Teadlikult ei tahtnud panna sinna kohanime külge, kuid liikumiste loomisel (ja ka kostüümide planeerimisel) püüdsin lahti lasta eesti tantsust. Ka üleloomulikud näkid ei liigu samamoodi, nagu neiud maismaal. Tantsijaid viis nende “võõrkeelte” omandamine kindlasti mugavustsoonist välja, kuid usun, et oli samas meile kõigile väga arendav.

Oma emakeele, olgu selleks siis eesti keel, eesti tants või miski muu, süvitsi tundmaõppimine annab suurema väljendusvabaduse. Võõrkeelte (sh teiste tantsustiilide) õppimine aitab emakeele aga konteksti paigutada, eripärasid märgata ja jutuvestjana (tantsija, rääkija, kirjaniku, koreograafina) teadlikkust tõsta.

The post Emakeelepäeva eri: Lugude rääkimisest tantsukeeles appeared first on Tantsuloits.

Read more at Tantsuloits