Jätkame rekvisiitidega (loe ka sissekannet kostüümidest). Ka neid on omajagu ja seiklusi nende hankimisel ja valmistamisel veelgi rohkem.
kujutlusvõimel ei ole piire
Rekvisiitidest oli visuaalina mu peas olemas kohe alguses kaks elementi: laevanina suuuuure purjega taga keskel (mis nõudis palju tööd) ja kõrtsistseeni õllekapad (mille hankimine osutus oodatust lihtsamaks). Kogu ülejäänud loetelu kujunes tasapisi töö käigus. Mingil hetkel saime aru, et võib-olla päris kõike ei ole ka mõtet füüsiliselt lavale tuua, vaid piisab ka kujutlusvõimest. Kujuteldavate esemetega on muidugi see probleem, et need kipuvad tühjast õhust tekkima ja seejärel samamoodi haihtuma, märkamatult kohta, kuju ja suurust muutma. Seetõttu jäid kujuteldavateks ainult tillukesed ja loo mõttes mitte nii olulised asjad.
Kõige olulisemaks töö käigus lisandunud elemendiks kujunes muidugi Marioni rätikuke, mis sümbolina läbi etenduse liigub. Ajendiks sellele olid “Taaskohtumise” (Pärlin “Tere õhtust, armas tütarlaps”) laulusõnad, mis selgelt ütlevad, et neiu tunneb armastatu ära just oma rätikukese tõttu.
Kõige suurema “kolahunniku” tekitas “Laeva lastimine”, kus on vaja koreograafiliselt käest-kätte anda 2x 11 kotti + 3 eset alguses + suur kast poistel tassida + vaat Merxil veeretada. Omaette väljakutseks osutus ka kottide millegagi täitmine, sest niisama prügi ju ei taha kaasas kanda. Lõpuks said kotid täidetud osaliselt tantsijate talveriietega ja osaliselt magamiskottidega, mille Henri kusagilt sebis.
LAEV
Laevanina on lavastuse keskne element, omamoodi sümbol. See oli kõige esimene asi, mida ma hakkasin Andreselt nuruma, et palun aita ja ehita. Õnneks ta oli nõus (ja ma aitasin ka, ausalt). Õige insenerina ta muidugi kõigepealt modelleeris laeva arvutis, sest Vanemuise laadimisuksed seadsid omad piirangud.
Ühel vihmasel sügispäeval 2025. aastal käisime Andresega Roogoja metsast sobivat mastipuud otsimas ja langetamas. Ilm oli nii mudane ja vihmane, et saapaid ma ei saanudki enam porist puhtaks. Aga hoolimata vihmast koorisin jonnakalt kogu mastipuu metsas ära. Mahavõetud tüvi osutus aga palju-palju raskemaks, kui algul arvasime (värske puit ikkagi) ning selle metsast välja toomine võttis meid mõlemaid korralikult võhmale. Mina muidugi ei lubanud metsas lühemaks ka lõigata, sest “me ju veel täpselt ei tea, kui pikka vaja on”. Andrese elu ei ole lihtne, aga õnneks ta on kannatlik ja nutikas. Vaidlustega teemal, kui pikk peaks olema laeva mast, jätkasime, kui laeva nina valmis sai.
Alguses oli plaan laeva nina katta õhukeste painduvate laudadega, kuid peagi selgus, et see läheb liiga keeruliseks. Andres pakkus välja, et: “aga sulle ju meeldib joonistada, paneme vineeri ja sa maalid lauad peale?” Mis seal ikka, olin nõus. See maalimine võttis muidugi terve päeva, aga tulemusega olen üpris rahul.
Viimane element, mis laeval veel puudu oli, oli puri. Ja purjel pidi kindlasti olema “Mere südame” logo. Jälle osutus kõige keerulisemaks osaks välja mõelda-arvutada, kui suur see puri ikkagi olema peab, et oleks laevaga proportsioonis. Seejärel läksin kangajahile. Sain muidugi kõigepealt poest väikese praagi: ühe jupi beežikama ja teise valgema. Kuna selgus, et valgemat kangast ei olnudki nii palju, kui ma oleks tahtnud, siis tuli meie puri beežikam, kui ma ideaalis soovinud oleks. Aga väga hullu sellest pole, lihtsalt ma olen juba ära harjunud (khmm ära hellitatud) sellega, et kõik tuleb täpselt selline, nagu ma vaimusilmas kujutan, ja siis on raske teinekord ringi harjuda…
Purjele logo maalimine oli järgmine “kui raske see ikka olla saab” moment. Lõpuks maalisin seda logo kontrolletenduse päeval hommikul kl 7ni. Tulemuse üle olen tegelikult päris uhke, sest tavaliselt mul ei ole nii palju kannatlikkust, et geomeetrilist kujundit nii rahulikult maalida, et see päriselt enam-vähem sümmeetriline tuleks. Ilmselt senise elu parim sooritus!
See, kuidas kõik laeval kokku on kinnitatud, on puhtalt Andrese väljamõeldis. Mina sellesse eriti ei sekkunud, lihtsalt vaatasin ja noogutasin ja vahepeal esitasin uusi soove stiilis, et “Aga mast peab vahepeal alla kukkuma. Ja siis peab selle saama uuesti üles lükata. Ja puri peab kindlasti jääma otse ja sirge. Samas purje alt peab saama ilusti laeva peale jne”. Salme kontrolletendusel tulid paar kitsaskohta välja, mis esikaks ära parandame, aga üldjoontes sai tulemus väga viis!
lõpetuseks
Õppetund endale ja teistele: kui võimalik, siis võtke omale eraldi kostüümiinimene. Kui võimalik, siis ka deko inimene. Ja ajage asjade valmistamise tiim algusest peale suuremaks.
Kõige suurem keerukus selles töös on asjade välja mõtlemine – mis on võimalik, kuidas on võimalik, mis selleks vaja, kui palju vaja, kes teeb jne. Kui visioon on olemas, siis läheb edasi juba ladusamalt. Mis see siis ära ei ole lõike järgi seelikut õmmelda. Palju keerulisem on uue seeliku lõiget ise välja mõelda – just see ongi see, mida antud projektis korduvalt teha tuli.
tänusõnad
Olles ise omajagu rahvariideid valmistanud, nende valmistamist tellinud ja aastaid vaeva näinud, et Tulilindude ladu hakkaks ilmet võtma, siis tean väga hästi, et rahvariiete väljalaenamine nõuab usaldust. Mega-mega suured tänud kõigile, kes meile midagi laenasid:
- Tallinna 32. keskkooli Tulilinnud
- Tallinna Tehnikaülikooli tantsuansambel Kuljus
- Tallinna Ülikooli rahvatantsuansambel Soveldaja
- Tantsuansambel Tuisuline
- Viimsi Gümnaasiumi C-segarühm
- MURGi noorterühm Koidutäht
- Roogoja talu
- Külli Petersell, Merle Lättekivi
- Ulrika Saar, Andreas Jürimäe, Annabel Steinberg, et kaevasite (vana)vanemate laegastest rekvisiite
Eriline tänu muidugi ANDRESELE!!!! Ma tean, et sa eelistad olla kulisside taga, aga ilma sinuta ei oleks ju ühtegi selle lavastuse ägedatest elementidest!
