“Mere südame” kostüümide ja rekvisiitide massiivses tabelis on 60 rida kostüümielemente ja 48 rida rekvisiite. Kahtlustan, et vaatamata mu üsna piinlikule täpsusele, on ikka miskit kirja panemata. Igal asjal ja esemel on etenduses oma roll ja põhjus. Sellise koguse asjade planeerimine, kokkuajamine ja valmistamine on nõudnud nii peamurdmist, tutvuste kasutamist kui ka hulganisti käsitööd.
Rahvariided ehk kui olulised on tutvused…
Seda, et tantsijad hakkavad suurema osa ajast kandma rahvariideid, teadsin algusest peale. Samuti tekkis üsna kiiresti visuaal tuumikperekonna naistest-neidudest sinistes Kirbla seelikutes, mis üsna hiljuti Tulilindudele valmistatud said. Vastukaaluks sai ülejäänud küla riietatud erinevatesse punastes toonides triibuseelikutesse ja vestidesse, et ühest küljest hoida taustapilt ühtlane aga teisalt rõhutada iga külaelaniku individuaalsust.
Nii seelikud kui vestid on komplekteeritud kokku mitmest eri kohast. Meeste vestidega arvasin algul, et läheb lihtsalt, sest Kuljusel on laos päris palju erinevaid, kuid proovides selgus, et suurem osa neist olid poistele nabapluusid… Niisiis tuli ikkagi tutvused mängu panna ja veste juurde leida.
Samuti teadsin, et tahan “Merekarusid” panna poisid tantsima vattides. Ja pärast esimest katsetust Tulilindude laos olevate elektrisiniste vattidega sain aru, et just seda värvi peavad vatid-püsid olema, kuna sobisid imeliselt solistide Kirbla seelikutega. Algas järgmine peavalu – kust saada piisavalt õiget värvi vatte-pükse, sest Tulilindude omad olid üsna tillukesed. Natuke siit, natuke sealt ja lõpuks saigi igaüks veidi erinev ja isikupärane, aga üldmuljelt sarnane.
Solistid. Mis neile selga panna? Neidudega oli lihtne – eristame õlarättidega ja Kristinile liistik. Täitsa korrektne ka Kirbla seelikute juurde. Poistega – ja nüüd saan rahvariidepuristidelt mööda kukalt – tegime vestidega nii, et need sobituks tüdrukute riietega. Kalevile vesti leidmine oli paras saaga, sest kõigil on tulemas meeste tantsupeo ülevaatused ja endil vaja… Lõpuks tulid abi taaskord sõpruskonnast.
Teine asi, mille eest ilmselt rahvariidegurud pahandavad, on külatüdrukute üldmulje. Loobusime seelikute juurde õigete särkide klapitamisest – kõik neiud külarahvas said tegelikult ühesugused särgid ja õlarätid. Põhjuseid mitmeid: esiteks oleks erineva tegumoega särgid hakanud üldpilti liialt kirjuks muutma ja teiseks oli meil samu särke vaja kasutada tantsus “Majaka hõõg”, kus seelikud on kõigil ühesugused valged ning vaja saavutada ühtlane üldpilt. Samuti loobusime külarahval ja solistide neidudel peakatetest.
Rõhutan, et tegemist on teadlike kunstiliste otsustega, mitte teadmatusest rahvarõivatraditsiooniga vastuollu minekuga. Ka meie koreograafia on samuti vaid inspireeritud eesti rahvatantsust, kuid ei püüdle olema sajaprotsendiliselt see. Seega andkem meile andeks meie patud rahvarõivajumalate ees.
Rõivad said veelgi suurema vindi peale kõrtsistseenis. Minu eesmärk oli rõhutada, et tegevus ei toimu kodumaal, vaid kusagil kaugel, võõral maal ja seepärast said riided loomingulised. Tulilindude laost leidsime visuaalselt väga efektsed oranžiruudulised Kirbla seelikud, mis on kahjuks üpris lühikesed, seega tavapäraselt kannab mul neid 5.-7. klassi rühm. Aga miks mitte kõrtsi veidi lühem seelik, eksju. Kuljuse laost leidsime aga poolvarrukaga satsidega pluusid ning mingid rahvaste vestid (vot seda ma tõesti ei suuda koju ajada, kellele need kuuluvad). Pähe sidusime rätikud, mis esimeses versioonis olid valged, aga sain õnneks kiiresti aru, et see ei lähe mitte, ning kontrolletenduseks vahetasime mustade vastu. Huvitav fakt: seelikute all on meil ka uhked pantalooned, samuti Kuljuselt.
Riietevahetustest
Veel 2025 suvel mõtlesin naiivselt, et võiks teha ühe sellise esinemise, kus ei ole ebanormaalselt kiireid riietevahetusi, millega tegelikult iga Kuljuse I põhikoosseisu neiu vast harjunud juba on, aga läks nagu läks… Suure kunsti nimel.
Meestele sai rohkem riietumist kui tavaliselt. Lisaks sellele, et nad peavad meeles pidama, mis tants oli vatiga, mis ilma, tuleb paljudel neist ka keset etendust särki vahetada. Keegi lavastaja otsustas, et etenduse teises pooles võiks nimelt paar tantsu särgiväel teha ja selleks ajaks on hoogsad tantsud ja prožektorid poiste higinäärmed valla löönud… Ja kaelarätt tuleb ka ära võtta ja uuesti siduda ja vesti nööpida – vaesekesed, eks.
Naistel on elu “lihtne”: alustavad merelainetena, pikkades sinivalgetes seelikutes ja valgetes pluusides (AliExpress sponsoriks). Seejärel riietuvad tribuseelikutesse. Seejärel lähevad selga LED-trikood ja seelikud + peale rahvariide särk ja valge seelik, et esitada “Majaka hõõg” (1-2 tantsu aega). Seejärel LED-id maha ja valged riided tagasi selga. Seejärel õlarätt maha. Seejärel osadel täiskomplekti vahetus sinistesse Kirblatesse. Seejärel näkikostüümid (osadel alla 2 min aega). Seejärel tagasi valgetesse (2 min). Seejärel triibuseelik (lebo, siin 5 min).
… ja kõik muu ehk kui olulised on oskused
Nagu eestpoolt selgub, ei ole meil lavastuses sugugi vaid rahvariided. Usun, et see teeb vaataja jaoks kõik veelgi põnevamaks ning aitab rääkida värvikamat lugu. Eriti palju elevust on muidugi tekitanud nii asjaosalistes kui väljaspool LED-riided.
LED-riided
Tantsu “Majaka hõõg” LED-riided väärivad eraldi peatükki. Esialgu ei olnud mul sellist asja üldse plaanis, aga Andres rääkis mu ära. Mitte, et ma poleks tahtnud niivõrd ägedat asja teha, aga ma ei suutnud oma peas sellele lavastuses kohta leida ja teiseks tundus see teostus isegi minu jaoks veidi ulmeline. Kui tegemiseks läks, siis saime alles aru, KUI keeruline see päriselt on. Mõnikord ongi hea, kui kohe alguses kogu keerukust ette aimata ei oska – võiks olla terve selle projekti hüüdlause.
Kõigepealt tuli välja mõelda süsteem, kuidas üldse rahvariided seestpoolt valgustatuks saaks. Milliseid LEDe kasutada? Kuidas need kinnitada? Mille külge? Kui tihedalt? Mis süsteemiga? Kuidas valgus toidet saab? Kuidas kõike juhtida? Küsimusi oli mustmiljon, järgnes omajagu katsetamist ja palju-palju insenertehnilist mõtlemist, mille taga oli peamiselt Andres.
Otsustasime osta trikood ja 100 m LED-riba (ja hiljem teist 100 lisaks) + moodulid + veel mingi hunnik tehnilisi jubinaid, mida ma meelde jätta ei viitsinud. Algas aeganõudev näputöö – kõik LED-id said käsitsi trikoo külge õmmeldud. Kokku 112 LEDi igal trikool. Iga LED tuli kahelt poolt eraldi pistetega kinni panna. See teeb üle 200 õmbluse trikoo kohta x 8 trikood = väga palju õmblemist. Olen tohutult tänulik, et selles tulid appi Rahel ja Andres (keegi vist ei usu, aga umbes pooled trikood tema õmmeldud) ja täiesti ootamatult ühel õhtul ka Kalev ja Alise, kes lihtsalt mulle uksest sisse sadasid: “me tahame aidata”. Hoidke selliseid sõpru nagu kulda!
Et kõik trikood saaks ühesuguse paigutuse, mis on pärast valguse programmeerimise juures oluline, tuli kõigepealt teha LEDide paigutuse skeem, seejärel see trikoodele kanda, et teaks, kuhu LEDid õmmelda. Ja kui siis poole töö pealt avastasid, et oled kogemata ühe märgi vahele jätnud, tuli kõik lahti harutada – kohutavalt tüütu! Lõpuks said siiski kõik trikood valmis.
Seelikute osas vedas, et leidsin jällegi eelmainitud internetipoest enam-vähem sobivad toorikud. Rõõmustasime, et ei peagi hakkama neid käsitsi õmblema… kuniks selgus, et ei ole just kõige kvaliteetsem toodang ja seelikute töökindlus sellisel kujul on madal. Seega seisab meil nüüd, umbes nädal enne esikat ees veel seelikutele uute LEDide (119 tk seeliku kohta) õmblemine, et olla kindel kindel, et meie palju tööd ja vaeva võtnud tants tuleb lavale just sellisena, nagu unistanud oleme.
Seelikutega oli veel see “tore” juhtumine, et esimene seelik, mille katsetuseks tellisin, oli päriselt seelik. Järgmised aga millegipärast tulid hõlmikseelikud… Seega tuli nende küljed kinni õmmelda. Samuti selgus, et seelikud on liiga pikad ning vajavad enamiku tantsijate jaoks lühendamist – selle tegin kiirtööna kontrolletenduse hommikul. Loomulikult tuli ka see kiirplähmerdis hiljem mul kenaks üle teha.
LEDid muidugi iseenesest kauniks ja värviliseks ja tantsu rütmis vilkuvaks ei saa. Seal on taga terve Andrese nupukus ja tehnoloogia, kuidas akupangad on kinnitatud tüdukute seljale, mis juhtmed millega poisid peavad õigel hetkel enne tantsu ühendama (minul ja Teisil on näiteks selleks vahetuseks aega ainult veidi üle 2 minuti) ja mis hetkel Andres ise lülitab käima valmisprogrammeeritud valgussisendi. Kui 2025 oli minul “Hõõgamine” Spotify kõige kuulatum lugu, siis 2026 ilmselt Andresel ka, sest lugematuid õhtuid on ta veetnud arvuti ees seda valgust programmeerides.
Näkid
Teine palju vaeva ja katsetamist nõudnud kostüüm on “Näkkides”. Jälle vedas, et leidsin internetist sobiva trikoo, millele ülejäänud kostüüm peale ehitada. Leidsin ka ülimalt ägeda punase-sinise varjunditega õhulise kanga – teadsin, et tahan seda kasutada. Punane lisab muidu sinise ja merega seostuvatele näkkidele ohtlikkust ning tantsu hakkab saatma ka sarnane puna-sinise valguse kombinatsioon.
Õmblemine iseenesest ei ole mu jaoks keeruline ega ebameeldiv, lihtsalt aeganõudev. Sellest aga palju enam aeganõudev on asjade väljamõtlemine. Näkikostüümiga käis see nii, et tõmbasin trikoo mannekeenile selga ja hakkasin kangast, narmaid ja muud ilu nööpnõeltega ühte, teist ja kolmandat moodi sellele sättima, püüdes samal ajal aru saada, mis moodi annaks sellise tulemuse, nagu ma oma vaimusilmas ette kujutan. Samas tuli ka meeles pidada, et meil on ikkagi vaja neis kostüümides tantsida, seega kõik lahendused pidid olema funktsionaalsed (nt õmblused elastsed ja piisavalt tugevad) ja mitte hakkama tantsijat olulisel määral segama. Näiteks näkkide “saba” pikkus oli üks asi, mida tuli hoolega timmida, et oleks piisavalt pikk, et olla efektne, kuid samas piisavalt lühike, et ei jääks jala alla.
Meduus
Kolmas erikostüüm on Lennel seljas “Lainete” tantsu ajal. Ka see on üles ehitatud tavalise heleda trikoo peale. Mul oli üle igasugust põnevat kangast, mida olin katsetamiseks tellinud, ning sealt hakkas mõte jooksma.
Meduusil peab olema paunjas keha, eks, samas ei tohi see hakata segama ega devalveerima tansija kaunist liikumist. Et kangas hoiaks kuju, tuli panna sisse mingi tugevdus. Täiesti uskumatu, kui keeruline on leida selleks sobivat traati! Lõpuks aitas ehituspood, kust ostsin rulli trossi. Püüdsin selle kinnitada tantsijale võimalikult ohutult. Õnneks mul on tark mees, kes ütles, et aga pane tross spiraalina – toimib küll nii. Ma ise oleks vist 4-5 ringi sellest teinud…
Muus osas oli protsess sama, mis näkkide kostüümidega: trikoo mannekeenile ja loovalt lähenema! Kuigi muidu öeldakse, eriti õmblemisel, et 9x mõõda 1x lõika, siis ajasurve tõttu tuli mõnikord üsna kiiresti ja otsustavalt asjadele käärid sisse panna. Õnneks ma midagi totaalselt ära rikkuda ei suutnud.
Juba järgmises sissekandes saad lugeda ka “Mere südame” rekvisiitidest.
