Sellist positiivse tagasiside laviini, mis pärast etendusi meid tabas, pole vist keegi meist varem kogenud. Oleme väga-väga tänulikud kõigile, kes tulid meiega vahetuid emotsioone jagama või võtsid hiljem hetke, et helistada-kirjutada. Tegime (ja teeme) oma asja hingega ja see, et õnnestus nii paljudele hinge pugeda ja inspireerida, tähendab meile palju.

Meie teekond jätkub: on suur rõõm välja hõigata, et “Mere südant” saab näha veel vaid kahel korral: 10. juulil Saaremaal Soela sadama paadikuuris ja 11. juulil Hiiumaal Kärdla sadama villalaos. Piletid on juba müügil Piletikeskuses. Mõlemad etenduspaigad on atmosfäärilised ja erilised, aga ka kompaktsed – tasub kiirustada, sest huvilisi mahub saali vaid piiratud hulk.

Suuliselt öeldud sõnad jäävad mällu, aga kirjasõna ajalukku. Siia väga erilisse logiraamatu sissekandesse kogusime kokku väikese osa projektis osalejate ja pealtvaatajate mõtete järellainetusest.

Ulrika Saar

“Mere südame” tantsija, kujunduse autor ning koos Kristaga sotsmeedia & turunduse tandemi raugematu pärituul

Oh seda trilli ja tralli, mis meie väike-suur projekt endaga kaasa tõi! Nüüd esimene päev pärast meie etenduste nädalat ei tundu päris reaalne, et kas tõesti on projekti kulminatsioon lõpule jõudnud. Meel on küll väheke nukker, aga eks see on iga imetabase asja lõppemisega nii. 

See on olnud pikk ja intensiivne töö mitmeid ja mitmeid kuid ning osutunud meie kõigi jaoks niivõrd palju suuremaks, kui algselt Tiiule “jah” ütlesime. Oleme saanud selle aja jooksul koos kasvada, üksteise seltskonda nautida, nuriseda pikkade trennide üle ja siis ikka kokku tulla, et trenni teha. Ja kuigi alguses olin ma projektis lihtsalt tantsijana, siis novembris Norrast tagasi tulles (ja 2 kuud trennivideoid kadedusega jälgides ja kodus õppides) olin Krista ilmsüütu sõnumi peale “Kas sa saad Tiiu trenni juba 18 tulla? Tegelen Mere südames turundusega ja äkki oled sa nõus natuke aitama ja mõtteid genema” ka tunnike hiljem ootamatult projektis sees nii turundajana kui ka kujundajana. Ja oi kui palju tasandeid see minu jaoks projekti lõi, sest lisaks trennidele sai ka nendes luua sisu ning näidata sotsiaalmeedias kõikidele sõpradele, tuttavatele ja muidu huvilistele KUI lahe punt ja sats sellist vägevat unistust täide viib. 

Ja muidugi on väga paitav kuulda tagasisidet, et kui vahva turundus meil on ning uusi postitusi lausa oodatakse huviga. Tuleb tõdeda, et lihtne on näidata maailmale asja, millesse ka ise nii väga usud ja millele hingega kaasa elad. Ja seda lihtsam on ka sisu luua, kui kõik on nii agarad aitama ja kõiksugu videotes kaasa lööma. 

Laur-Eric Rattus

“Mere südame” tantsija

Möödas on umbes täpselt nädal momendist, kui astusime lavale ning “Mere süda” higi, pisarad, veri ja vaev jõudis publiku silmadeni. Kui jaanuaris veel tundus aprillikuu ja etendused kauge tulevikuna, siis täna tundub, et augustikuu, kus esimesed proovid algasid, oli justkui eile. Ei osanud ju keegi meist ette näha, et kui Tiiu ütleb “noh nii paar trenni”, siis lõpuks päädib see pikkade teisipäevade, neljapäevade ja pühapäevadega. Aga kuigi trenn võis olla raske – ei tasu unustada, et lisaks Tantsuloitsule oli meil ka väga palju muid projekte käsil, siis oli see kõik seda väärt. Olenemata, kui põhjas keegi käis, kui väsinud või magamata me olime või kui palju suutsime mingeid kohti täpsustada ja täpsustada, siis oli see kõik seda väärt.

Ma tunnen, et kuigi vahel oli tõesti keeruline, siis oli see kogemus ja elamus seda väärt, sest kuigi ma ise seda etendust kunagi saalist ei saa näha, siis ega laval tantsides ongi lahedam. Tiiu küpsetas kokku meeletult vahvad tantsud ning erinevad lahendused ja loojutustus võimendasid seda, et ka meil endil oli seda põnev teha, põnev jälgida ning see polnud järjekordne kontsert. Lugu, mis on täielik klišee – armastus ja meri, maailma üks vanimaid lugusid, ent tegelased, jutustus ja tantsijad kandsid ning tõstsid selle uutesse kõrgustesse. Uskumatu, ent ainuke variant, kuidas see lavastus etenduda sai.

Seljataha jääb üks pikk meretee, mis täpselt nagu etendus ise, oli täis naeru, pisaraid, rõõmu, valu, igatsust, seiklusi ja lõpmatuid mälestusi, mis on üks lahedamaid seiklusi, mis minu tantsuteel…või üldse….teel… juhtunud on. Mul on siiralt hea meel, et sain kutse selles projektis osaleda ja et selle vastu võtsin ning aitäh Tiiule – igaüks võib teha kunsti, aga panna kunst teisi kõnetama on oskus, mida igal inimesel arsenalis pole. Ja ega siis muud kui järgmiste kordadeni?

Stefen Sumla

“Mere südame” tantsija

Ahoi!

Mäletan hästi, kui laulupeo ajal Tiiu tegi Messengeri grupi, kus ta jagas siis oma “väikest” ideed, mida ta sooviks täide viia. Mõtlesin tol hetkel, et kui raske see ikka saab olla. Ja vot, see sai olema ikka paras proovilepanek.

Esimeses trennis õppisime uut tantsu (“Merele!”) ning peale trenni hakkasin mõtlema, et kuidas ma küll ~30 uut tantsu endale selgeks teen poole aastaga. Õnneks kõike tantse ei pidanud õppima, sest olemas on selline asi nagu koormuse jaotamine ja tegelaskujud. Isegi, kui ma oleks väga tahtnud, siis paraku vuntsiga kapten ei sobi “Hõõgamisse”. Seega sai rahulikult omad tantsud selgeks õppida ja siis salt bae-likult vürtsi oma karakterile lisada.

Kuigi me põhimõtteliselt kõigi tantsijatega kohtume juba kaks korda nädalas Kuljuse trennides ja nüüd siis 1-2 korda veel nädalas mereprojekti trennides, siis võib eeldada, et üks hetk võib see üle visata. Mina nii ei arva. Kõik, kellega kohtusin igas trennis, kõiki oli alati hea meel näha, sest see vibe, mis meie grupis on, see on siuke, mis ajab teised kadedaks. Ei saa üle ega ümber sellest, et kui kutid kokku said, siis me tootsime ainult (musta) kulda.

Nüüd, kui mereprojekti trenne enam ei toimu, on veidike veider olla. Kohati selle tõttu, et nüüd on “rohkem” vaba aega, aga teisalt see, et enam ei näe kõiki sõpru nii tihti (Kuljuse trennides ikkagist näeme, see on AO). Võib-olla hakkame ise midagi korraldama, et üksteise nägemise vajadust rahuldada, eks varsti näis, kui kopp ees meil on üksteisest.

Andreas Jürimäe

“Mere südame” tantsija

Kui Tiiu sügisel kirjutas ja rääkis, et tal tuleb kevadel tantsuetendus ja kas ma oleks nõus isa rolli tegema, ei pidanud ma pikalt kaaluma. Esimene tants mida õppisin oli “Mere kutse” koos teiste solistidega ja tants ise jäi päris hästi meelde. Lihtsalt ei saanud aru, millal tants pihta hakkab. 

Kuigi mul oli tantse vähem kui teistel ja olukord sellevõrra lihtsam, siis ometi oli trenni tulles mure, et mis sammud siin nüüd ikkagi olid. Selles oli “süüdi” see, et vähemate tantsude tõttu käisin kord kahe nädala jooksul trennis ja ei olnud iga kord videoid üle vaadanud (vabandust, Tiiu). 

Eriline side oli mul rekvisiitidega. Tiiu kirjutas jõulupuhkusele minnes, et uurige ja vaadake, kas kellelgi leidub 

• puidust kalakaste
• kalavõrke
• vaate
• takuriidest kotte
• laternat

Küsisin jõululaupäeval pärast jõuluprae söömist vanaisalt, kes on päris kalurikülast ja olnud elukutseline kalur, ja iga asja kohta tuli vastus, et maal aidas peaks olema. Ta käis ka etendust vaatamas ja oli väga liigutatud ning öelnud, et see oli nagu tema elu. 

Minu jaoks oli äge ja huvitav mõelda, kuidas 70 aastat tagasi kasutas minu vanavanaisa (jah, vanavanaisa. Ei ajanud sassi) neid võrke päriselt merel ja pärast aastakümneid aidas rippumist jõudsid need Vanemuise ja Salme kultuurikeskuse lavale ning aitasid luua sobiva atmosfääri “Mere südame” etendusele. Kõikidest võimalikest variantidest vaevalt see üks nendest oli, mida mu esivanemad kaaluda võisid. 

Varasema tantsukogemusega võrreldes oli palju rohkem rõhku rollil, mis oli täiesti uus väljakutse. Samas avastasin, et oma tegelasega laval tegeledes ei tulnud saalis olev publik peaaegu isegi meelde. 

On olnud liigutav kuulda, kuidas etendus ja tantsud on publikule päriselt hinge läinud. Mul on hea meel, et Tiiu andis mulle võimaluse selles projektis kaasa teha ja ootan juba suve, et oleks võimalik etendus taas publiku ette tuua. 

Alise Prits

Tantsuloitsu superfänn ja tugitoolirahvatantsija

“Mere süda” on olnud hullumeelne sõit ja kaasaelajana on mul olnud põnev võimalus seda küll kõrvalt, ent siiski võrdlemisi lähedalt jälgida. Kuigi sellel projektil on mitmeid külgi, mida armastan, siis kultuuriaustajana hindan ma kõige enam väärtust, mida “Mere süda” maailma loonud on. Ja uskuge mind – seda on tõesti palju!

VÄÄRTUS TANTSIJALE

Tantsuloitsu tantsija elukaaslasena leidis „Mere süda“ viimase 9 kuu jooksul pea iga nädal tee minu koju. Ma arvan, et iga tantsu või veelgi laiemalt (rahva)kultuuri viljeleja teab, kui väsitav ja kurnav võib olla intensiivne prooviperiood. Eriti kui iganädalast trenni tuleb teha mitmel rindel, nagu oli see paljude Tantsuloitsu tantsijate jaoks. Kuigi publik seda alati ei adu, siis karm reaalsus on, et meie (rahva)kultuurimaastiku tegelik tugisammas on tegijate entusiasm. Sageli kipub aga see entusiasm, eriti suure koormuse puhul, vaibuma. „Mere süda“ projektis ma seda ei tajunud. Pigem nägin vastupidist – vähemalt minu kallis tantsija tuli enamasti Tantsuloitsu trennist koju, entusiasmi tassike täidetud. Rutiiniks kujunes juba samal õhtul põnevusega oodata, et värsked trennivideod YouTube’i üles laeksid, sest nende vaatamise ja analüüsimisega ei kannatanud ju ometi järgmise hommikuni oodata!

Olen omakeskis päris palju mõtisklenud, kuidas selline motiveeriv keskkond on püstitunud. Kuigi sellel on kindlasti mitmeid tahke, mis on seotud ka teiste väärtustega, mida „Mere süda“ tantsijatele pakkus, siis usun, et olulist rolli mängis ka Tiiu kui tantsujuhi tantsijat austav suhtumine. Oma elukaaslaselt pidin pea iga kord üle täpsustama, mis kellast mis kellani tal seekord trenn on. Esmapilgul võib see küll tunduda veidralt ebastabiilne, ent tegelikult peitus selle taga tark trenniplaneerimine. Rühmal olid kokku lepitud ajavahemikud, millal trennid toimuvad, aga Tiiu kutsus kindlad inimesed trenni just nendeks kellaaegadeks, mis olid broneeritud tantsudele, kus vastavad tantsijad osalesid. Nii palju, kui olen kuulnud, siis Tiiu tuli alati trenni ettevalmistunult, et tantsijate aega võimalikult efektiivselt rakendada. Väidetavalt eksisteerib kuskil ka Exceli tabel, kus on täpselt kirjas, millal millist tantsu viimati harjutati – ikka eesmärgiga, et ükski tants ei jääks kogemata unustusse või teiste varju. Kõigest sellest kumab minu silmis Tiiu suur austus tantsijatesse ja nende panusesse. Usun, et kindlasti tajusid seda ka tantsijad ise ja kahtlemata aitas see ka pika ning intensiivse prooviperioodi jooksul motivatsiooni hoida.

Enamik Tantsuloitsu tantsijaid on pika ja kõrgetasemelise (rahva)tantsukogemusega. Ükskõik, mis valdkonnas on keeruline jõuda nii kaugele, ilma, et naudiksid enda arendamisega seotud väljakutset ja mõistaksid selle väärtust. Kogenud tegija otsib pidevalt midagi, mis paneks teda proovile, sest ta teab, et tuleb sellest läbi tugevamana ja saab maitsta eneseületamise magusaid vilju. Arenguvõimalust pakkus „Mere süda“ tantsijatele kamaluga – alustades mugavustsoonist sammukese kaugemale asuvast koreograafiast, esialgu võimatutena näivatest tõstetest ja lõpetades rohkem näitleja- kui tantsumeisterlikkust nõudvate ampsudega. Mulle näib, et suure ja väljakutsuva projekti nõudlikust tasakaalustas ka tantsijatele parajal määral antud loominguline vabadus. Tiiu on rääkinud, et mitmed väiksed (ja sageli ka tema lemmikdetailid) on sündinud mitte tema peas, vaid proovisaalis tantsijate mängulusti ajendil. Killuke koosloomet aitab alati taidlejatel looga sügavamalt suhestuda ja luua teistmoodi, isiklikuma sideme. Tavapärase (rahva)tantsu etteastega võrreldes pidid tantsijad selles projektis oluliselt rohkem tegema tööd rolli minemise ja selle eheda kehastamisega. Kõrvaltvaatajana näib mulle, et nad nautisid seda täiel rinnal!

Kokkuvõtteks ütleksin, et kuigi sageli räägitakse „Mere südamest“ kui Tiiu unistuste projektist, siis tegelikult oli see salamisi ka kõigi Tantsuloitsu tantsijate unistuste projekt. Nad ehk lihtsalt ei osanudki sellest ise unistada. Muidugi tuleb siinkohal pidada silmas, et mina hindan „Mere südame“ väärtust tantsijale tugitoolitantsija rollist. Seda tõelist väärtust, mida projekt tantsijale lõi, saavad tegelikult hinnata vaid Tantsuloitsu tantsijad ise. Nii et järgmine kord, kui mõnda neist kohtad, küsi mida „Mere süda“ nende ellu juurde tõi.

VÄÄRTUS KULTUURITEGIJALE

Olen erilise huviga „Mere südame“ sündi kõrvalt jälginud, sest minu jaoks on see justkui case study sellest, mida tähendab ühe esialgu ulmelisena näiva suure projekti elluviimine. Ja teate, see pole olnud sugugi keeruline, sest Tiiu on kogu protsessi „Mere südame“ logiraamatus mõnusalt jäädvustanud ja analüüsinud. Minu jaoks on olnud väga põnev piiluda akside vahele, lugedes nii tantsude taustalugusid kui ka Tiiu mõtteid tantsuloomest ja kontserdikorraldusest. Kuigi ma pole ei tantsulooja, -juht, ega isegi mitte kultuurikorraldaja, siis sain sellest kõigest kokku pisikese retsepti, kuidas üht unistuste (suur)projekti ellu viia:

1.       Unista! Enda mõtetes, võib-olla ehk isegi paberil või Excelis erinevate ideedega mängimine on esimene samm, et unistus saaks sündida ja kuju võtta.

2.       Vali oma meeskonda õiged inimesed! See on ehk kõige kriitilisem samm, sest suurt projekti üksinda ära ei korralda. Samas on see ka üks keerulisemaid samme, sest nõuab erinevaid tutvusi, tugevat sotsiaalset taju ja katsetamist.

3.       Kui sul on meeskond, siis tuleb seda juhtida! Päris inimestega tööd tehes ei piisa kunagi ainult sellest, et oled oma eriala spetsialist. Selleks, et meeskond toimiks on vaja head juhtimiskultuuri, mille nurgakiviks on kommunikatsioon.

4.       Tee plaan! Jah, ilmselt kaldud sellest kõrvale, aga planeerimine annab võimaluse läbi mõelda, mis on oluline ja mida on vaja teha, et selleni jõuda. Hea planeerimisega muudad ka ülejäänud meeskonnal oma rolli täitmise lihtsamaks ja seeläbi avaldad austust nende panusele.

5.       Hoia kätt pulsil! See eeldab pidevat protsessi jälgimist ja analüüsimist. Kasuta selleks abivahendeid, mis sinu jaoks toimivad – olgu selleks siis trennivideod, Exceli tabel tantsude harjutamise sageduse jälgimiseks või usaldusväärne lisapaar silmi trenni tagasisidestamiseks. Oluline on ka aru saada, kus sinu oskused või ressursid jäävad vajaka ja küsida õigel hetkel abi.

6.       Ära unusta suurt pilti! Kui detaile on palju, on kerge nendesse ära uppuda. Kui meeskond on suur ja turvaline, saad ilmselt ka palju tagasisidet – seda on oluline kuulata, ent päeva lõpuks oled sina juhina see, kes peab tajuma tervikpilti ja oma sisetunde järgi tegema otsuseid.

„Mere süda“ õnnestumiseks oli loomulikult veel mitmeid eeldusi, mis eelmistes punktides küll ehk otseselt ei kajastu ja mida kultuurikandjatel sageli käepärast pole. Mitmeid neist on ka Tiiu oma eelmistes logiraamatu postitustes puudutanud. Näiteks ei juhtu just tihti, et tantsujuht tunneb oma tantsijaid nii hästi, et peab neid pigem sõpruskonnaks kui tantsutrupiks. Ka tantsijate ühine taust Kuljusest aitas kahtlemata tagada projekti elluviimiseks vajalikku tantsijate tugevat taset ning töökultuuri. Nagu iga õnnestumise juures, oli ka „Mere süda“ puhul omal kohal killuke õnne ja head ajastust. Ent selle kõrval ei tohiks minu hinnangul varju jääda kogu Tantsuloitsu meeskonna, aga eriti Tiiu professionaalsus, pühendumus ja tohutu töö. Iga kultuuritegija sellele ei pretendeeri (ega ei peagi!) ja mõnikord jäävadki suured unistused unistusteks. Siiski on „Mere süda“ minu silmis imeilus näide sellest, kuidas unistust sahtlist lavalaudadele viia.

Eraldi tahaksin veel välja tuua „Mere süda“ turunduse, mis minu jaoks oli üks projekti kui terviku pärlitest. See oli üks nendest kohtadest, kus Tiiu mõistis, et vajab abi ja seda ka küsis. Ja vähemalt minu hinnangul tasus see ennast vägagi ära. Tantsuloitsu turunduse supertiim Krista ja Ulrika näol sai pureda paraja pähkli – viia inimesteni info trupist ja lavastusest, milles keegi polnud varem kuulnud. Sisuliselt põrsas kotis. Ent nad lähenesid sellele väga oskuslikult, värvikalt ja mõnusa humooriga. Ja see hakkas silma – täna on kõige vaadatumatel Tantsuloitsu Instagrami postitustel rohkem kui 12 tuhat vaatamist. Ma arvan, et nii mõnigi pealtvaataja jõudis saali just tänu sotsiaalmeedias nähtule. Kui sa veel pole seda teinud, siis soovitan soojalt kiigata Tantsuloitsu sotsiaalmeediat. Seal on kõvasti näiteid, kuidas saab lavastust, kollektiivi, loome- ja trenniprotsessi tuua publikuni nii, et see pakuks vaatajale rohkemat kui lihtsalt reklaampostitus.

VÄÄRTUS KUNSTILE

Kui vaadata „Mere süda“ lugu puht pragmaatilisest vaatevinklist, polnud see ilmselt enamike inimeste jaoks midagi maailmamuutvat. Sarnaseid lugusid rannarahva elust, meremeeste seiklustest ja armastusest on ju ennegi vestetud – miks siis on vaja seda jälle uuesti rääkida? Minu jaoks on vastus lihtne – see puudutab inimesi. Kuigi „Mere südame“ lavastuse keskmeks olnud lugu oli iseenesest lihtne (ent siiski ka kahtlemata vajalik), andsid lavastusele tõelise rikkuse nüansid. Muusika, valguse ja koreograafia oskuslik kombinatsioon aitas publikul jõuda õigesse meeleollu, et võtta vastu emotsioone ja põhisüžee ümber põimitud väiksemaid lugusid. Kui mõni nendest tekitas ehk samastumistunnet ja kutsus publikus esile meenutusi oma elust, nagu õrnad hetked armsamaga õhtu ilus või lähedase kodust pikaks ajaks teele saatmine, siis teised pakkusid hoopis elamust, mida publik ilmselt varem oma elus pole kogenud (ja küllap ei tahakski kogeda) – rannast hukkunud meremeeste leidmine või merel näkkidega kohtumine. Emotsioon on see, mida inimesed kunstist otsivad ja emotsioonidest oli „Mere süda“ tulvil.

Minu jaoks on üks kunsti ägedamaid külgi see, kui kunstnikud oma teostega üksteist inspireerivad. Tantsuloomes, mis ju sageli tõukub mõnest konkreetsest muusikapalast, on see üsna tavapärane nähtus. Muusikaarmastajana oskan eriliselt hinnata „Mere südame“ mitmekülgset (kuigi arusaadavalt pigem folkmuusikal põhinevat) muusikavalikut. Minu Spotify on „Mere süda“ playlisti läbi kedranud rohkem kordi kui julgen tunnistada. Ja kujutate ette – mereteemalise lavastuse sai kenasti luua kasutamata kõige äraleierdatumaid merelaule ja lausa nõnda, et kõik palad ei räägigi otseselt merest. Mitmed nendest heliteostest olid mulle juba ka varasemast tuttavad ja mitme pala puhul olin näinud ka samale muusikale tehtud teisi tantse. Ent Tiiu koreograafia „Mere südame“ lavastuses andis muusikale minu silmis uue hingamise ja lisamõõtme.

Usun, et see ring läheb edasi ja „Mere südame“ lavastus pakkus mõnusat inspiratsiooni ka teisele kunstiinimesele. Minu jaoks peitus „Mere südame“ kunstiline väärtus värskuses. Kahtlemata kandis seda uudislooming, mis küll ühest küljest kompas eri tantsustiilide piire, kuid samas hoidis au sees ka killukesi pärimustantsust. Värskust ja põnevust pakkusid ka uued lahendused. Teistest eredamalt jäid silma Kanal 2 telestuudios elevust tekitanud LED-tuledega rahvariided – väljend, mis esimesel kuulmisel tekitab ilmselt rahvakultuuriaustajas hirmuäratava kujutluse ebaõnnestunud jõulukuuse ja triibuseeliku ristsugutisest. Reaalsuses mõjusid need rahvariided aga väga kaunilt ja lavastuses oli seda lahendust kasutatud maitsekalt ning sihipäraselt. Kuigi erilahendused andsid lavastusele mõnusalt värvi juurde, ei mindud sellega liiale ega varjutatud lavastuse tõelist staari – tantsu.  

VÄÄRTUS PEALTVAATAJALE

Pealtvaataja jaoks oli „Mere süda“ huvitav kombinatsioon. Tavalisest (rahva)tantsu kontserdist eristas seda läbiv lugu. Samas näiteks tüüpilisest teatrietendusest erinevalt anti kogu lugu edasi tantsukeeles. Selleks, et publik jaksaks säärast etendus jälgida ja loost aru saada, tuleb oskuslikult läheneda. Minu hinnangul oli see „Mere südame“ lavastuses väga hästi paigas. Etenduses vaheldusid piisavalt erineva energiaga lood, et hoida publikut kütkes, ent samas mitte ära väsitada. 

Põhiloo läbivad tegelasi oli lihtne jälgida tänu kostüümidele, mis tõid tegelased esile, ent samas sobitusid siiski ülejäänud kontekstiga. Ka koreograafia oli piisava abstraktsuse astmega, pakkudes naudingut ja detaile tantsugurmaanile, ent jäädes siiski ka ligipääsetavaks ja arusaadavaks tantsukaugele inimesele. Mina olen lavastust näinud laval otsast lõpuni 3 korda (videost veel rohkemgi), aga iga kell läheksin seda uuesti vaatama. Lavastusse on peidetud nii palju nüansse, et isegi kui esimese korra vau-efekt on möödas, on ikka mida jälgida ja avastada.

VÄÄRTUS MAAILMALE

Kui peaksin võtma kokku „Mere südame“ fenomeni ühe sõnaga, siis minu jaoks oleks see „emotsioon“ – rõõm, mida pakkus protsess tantsijatele; inspiratsioon, mida pakkus projekt kultuuritegijatele; ilu, mida andis lavastus tagasi kunstile ja kaasahaarav seiklus, mida pakkus lugu pealtvaatajale. Ma siiralt usun, et maailm (eriti Eesti kultuurimaastik) on tänu Tiiule, tänu Tantsuloitsu meeskonnale ja „Mere südame“ projektile parem koht.

Robert Hein

Rahvatantsujuht ja Tantsuloitsu sõber

Salme kultuurikeskuses saali istudes võtsin teadlikult vastu otsuse, et lasen lool end jutustada ja lülitan välja igasuguse tantsuõpetaja rolli. Ma tahtsin näha, kas lugu mind puudutab.

Ja aus vastus, et puudutas – ja kuidas veel. Lugu iseenesest pole ju midagi ekstra uut. Nii merest kui armastusest on ju ikka loodud nii üksikuid tantse ja laule rääkimata telenoveladest ja teatrietendustest. 

Ehkki lugu oli ühtaegu lihtne, mis tegi selle kergesti jälgitavaks, leidus seal osi, mis mind vaatajana endasse haarasid ja mingi uue dimensiooni lõid.

Minu jaoks on meri olnud alati kõikvõimas ja seda tundsin ma ka “Mere südant” vaadates. Inimene võib arvata ja mõelda, aga kui meri otsustab, siis on inimene selle kõrval jõuetu. Olgu see siis taotletud alltekst või lihtsalt minu interpretatsioon etenduse kulgemisest, kuid just sellisena ta mind puudutas.

Kui küsida, kas oleksin midagi lavastanud oma äranägemise järgi teistmoodi? Küllap vist, sest igaühel on oma nägemus. Aga kasutatud lähenemised ei jäänud minu jaoks võõrkehaks, vaid pigem näitasid, et ka nii saab loole läheneda. Samamoodi ei olnud minu jaoks ühtegi tühja numbrit, vaid kõik aitasid kuidagi loomulikku teed pidi tervikut luua.

Ma olin kõik see poolteist tundi oma mõttes etendusega kaasas ja maalisin silme ette oma pilti, kus laval joonistatud lugu oli justkui ainult üks joon, aga seal kõrval lookles lainena üle maailmamere üks teine lugu saatusest, kus meri on tegelik tõeline niiditõmbaja ja otsustaja. See kütkestas. Ja olgu see majakatuli või fantaasiast pakatav näkk – see kõik oli omamoodi lummav ning andis võimaluse oma mõttelõngal uusi hargnemisi teha.

Aitäh, Tiiu, et tegid oma unistuse teoks ja said kaasa kamba tõelisi seiklejaid, kes sinu maailma publikule avasid.

Tiiu Kivistik

Tantsuloitsu ellukutsuja ja “Mere südame” projektijuht, lavastaja, koreograaf, tantsija…

Ma isegi ei tea, kust alustada… Mäletan, kuidas septembri alguses suhtlesin vaheldumisi Salme ja Vanemuisega, et kuupäevi klapitada – esialgne mõte oli ju märtsis teha. Jäi siiski aprill. Ratsionaalne pool minust värises ja küsis, et “kuidas sa tundmatu kollektiivina plaanid nii suured saalid publikuga täita?” aga unistaja pool lihtsalt uskus ja ütles, et see on homne mure, kui üldse. Aprill tundus kogu aeg nii kaugel – ja siis järsku oligi käes.

Milline sõit see on ikka olnud! Täiesti ulme! Mõtlesin, et äkki nädal pärast etendust on mu pea veidi selgem ja suudan siia normaalse jutu kokku kirjutada, aga aus vastus on, et mu peas valitseb endiselt keeristorm. Harjun endiselt mõttega, et me nüüd päris mõnda aega ei kohtu kogu armsaks saanud pundiga proovisaalis, et nalja teha, tantsida ja (s)näkke süüa. Aga annan endast parima, et kaoses veidigi korda luua.

Kaost ilmestab hästi hetk täpselt nädal pärast Tallinna etendust, kui olin taas Salme kultuurikeskuses Tulilinnud 10 juubelikontserdi proovides. Tulilinnud on minu loodud ja juhitud laste ja noorte rahvatantsukollektiiv ja jah, mul olid kaks väga suurt projekti seljati ja järjest – ei soovita, väga-väga raske oli. Proov oli jõudnud sinnamaale, et andsin mikrofoni üle Robertile, et ta saaks meie sõprusrühma ja külalisesineja Koidutähega jätkata. Istusin hämaras saalis toolile ja vaatasin lava, kus olid noored tantsijad ja ilus valgus ja kaunis muusika… ja järsku tulvasid mulle pähe kõik möödunud pühapäeva mälupildid nagu kiirrong: etendusest, lava tagant kiiretest riietevahetustest, laval tantsimisest, pilkudest, puudutustest jne. Etenduspäevadel ma ei nutnud, sest kõike oli nii palju: kogu aeg kiire, vaja mõelda, vastutada ja korraldada. Aga nüüd oli hetk, et peatuda. Ja neid emotsioone oli märkamatult kogunenud niiiiiii palju, et pisarad valgusid silma. Istusin seal soojas pimeduses ja vaatasin üdini liigutatult filmi oma peas. Aga kauaks ei saanud jääda, kuna varsti tuli proovidega jätkata. Eks ilmselt Tulilindude 10-aastaseks saamise emotsioonilaine tuleb ka umbes nädala pärast…

Mul on tõeliselt hea meel, et “Mere süda” nii paljudele korda läks. Olen varem ka teinud kontserte (terviklavastusi küll mitte), loonud tantse, ise tantsinud, aga seda, mis juhtus pärast “Mere südame” etendusi, pole ma varem kogenud. Kõigepealt vahetu tagasiside pärast etendust – kuidas inimesed (ka võhivõõrad) tulevad rääkima, pisarad ja siiras tänu silmis. See oli kõige ebaeestlaslikum asi üldse, aga näitab, et midagi neis inimestes sai nii tugevalt puudutatud, et ei saanud mitte vaiki olla. Ilmselt on ka neid, kellele me sellist elamust ei pakkunud ja see on täiesti okei – kunst ja selle vastuvõtt ongi subjektiivne. Aga teades, kui paljusid meil õnnestus inspireerida, siis on iga higipiisk, kaotatud unetund, pisar ja närvirakk, mis sellesse projekti läks, seda tuhandekordselt väärt.

Võtan õppetunnina kaasa, et tagasiside on alati subjektiivne, igaühe enda vaatepunktist lähtuv. Inimesed märkavad ja väärtustavad erinevaid asju. Inimestele meeldivad erinevad asjad. Tants, mis võis olla ühe vaataja lemmik, ei äratanud teises mingeid emotsioone jne. Seega ei ole tagasiside tegelikult hinnang loomingule või esitusele, vaid kirjeldab tunnet, mida nähtu vaatajas tekitas. Olen õppinud kuulama palju erinevaid arvamusi ning nendest filtreerima välja selle, mida kõrva taha panna ja rakendada. Kui soovitused ei haaku minu enda visiooniga, siis ei hakka enam tõmblema, endas kahtlema ja asju ringi tegema, kui sisetunne tegelikult karjub “see pole ju see, mis sa tahtsid!”

“Mere süda” ei ole olnud kindlasti ühe naise show, kuigi mu nimi mitmes kohas on (endiselt ei ole sellega harjunud). Mul võib ju idee ja unistus olla, aga ilma just sellise meeskonnata, nende entusiasmi ja toeta ei oleks see ealeski teostunud. Ühine hingamine, mis meil tekkis, oli nii tugev, et ka mitmed publikus olnud märkasid seda laval.

Ma tean, et mul on superägedad sõbrad, aga projekti käigus oli mul võimalus näha neid kõiki täiesti uutest külgedest avanemas ja arenemas. Samuti andis see võimaluse neid rohkem tundma õppida, pidada pikki ja sisukaid vestlusi kõikvõimalikel teemadel. Ja see, kuidas nad mind omakorda hoidsid, oli uskumatult liigutav: kes muretses, et ma kiiretel trenni- või etenduspäevadel ikka sööks; kes korjas kokku ja pakkis etenduspäeva lõpus mu asju; kes tuli appi kostüüme õmblema jne.

Samuti olen nii uhke tuumikmeeskonna külma närvi ja vaimse vastupidavuse üle. Kui tantsijatel oli etenduspäevadeks 98% tööst selja taga, siis näiteks Laura (kes viis läbi kõik lavaproovid ja juhendas valgust) ja Andres (kes tegi heli ja juhtis LEDe) said just neil päevadel kõige suuremat pinget tunda. Ja mina ise ka muidugi. Kui tundsin mingitel hetkedel, et olen murdumise lähedal, siis püsisin koos just tänu sellele, et ülejäänud meeskond kandis. Etenduspäevadel ei vingunud keegi (vähemalt minu kuuldes mitte), kuigi päevad olid pikad, proovid venisid ja tehnilised viperused panid kannatuse proovile. Lisaks olid päris paljud Tallinna etenduse ajaks kuskilt kinni püüdnud külmetuse, kuid alla ei andnud sellele keegi. 

Paar tundi enne Tallinna etendust selgus, et videotiimi võimsad ruuterid segasid meie LED-kostüümide signaale ja tuli kiiresti leida lahendus, et majakas ikka kindla peale hõõgaks. See oli hetk, kus mul lõi korraks silme eest mustaks. Olin ühtaegu väga sügavalt mures, närvis ja abitu, sest mul puudusid oskused seda probleemi lahendada. Pitsad olid just saabunud ja vist sõin, aga ei mäleta sellest midagi. Laura kirjeldas mu “ära flippimist” muidugi nii, et “tulid ütlesid väga konkreetselt, et “see asi on vaja ära lahendada, muidu meil on suur jama” ja kõndisid minema”. Õnneks Andrese rahulik natuur ja nutikus päästsid taas päeva. Eriti armas oli, kuidas vähemalt viis inimest käis mulle garde ukselt ütlemas, et “asi korras!”

Tantsuloits ja “Mere süda” ei sündinud egoismist, vaid soovist rääkida lugusid ja teha asju, mis inimesi puudutaks ja inspireeriks tõusma endast kõrgemale. Kuigi “Mere südame” lugu on minu jaoks isiklikult oluline, siis veel olulisem oli selle kaudu realiseerida oma sõprade, “Mere südame” meeskonna tõeline potentsiaal. Ma tulen taustsüsteemist, kus küll väga soositi kujutlusvõimet, aga eluõpetus oli umbes selline, et elu on rööbas ja kui valid gümnaasiumi lõpus raja, siis mööda seda sõidadki. Eesti filoloog, siis eesti keele õpetaja kogu eluks jne. Elukutsete valikutena presenteeriti koolis ikka traditsioonilisi õpetaja, arst, teadlane jne. Siiani hõõrun vahepeal empsile nina alla, kuidas ta mulle kunagi ammu ütles, et “tants on hobi, mitte elukutse” – enam ta muidugi nii ei arva, vaid on mu tegemiste suurim toetaja. Igatahes olin aastaid järjest enam rahutu ja sihitu, sest ükski pakutud rööbastest ei tundunud päris see… 

Suuri asju (nt suuri üritusi) korraldasid alati mingid tähtsad ninad ja produktsioonifirmad ja mu aju isegi ei paindunud mõtlema, et ma võiks ka midagi sellist teha. Ja siis käis mingi klikk ära, et oota… Aga tegelikult on kõik maailma võimalused, nii palju kui mu kujutlusvõime lubab, ju võimalikud. Sest need on ju ka tavalised päris inimesed, kes mu ümber ägedaid asju teevad, miks siis ma ei või? 

Edasi hakkasin üsna piirideta unistama ja olen sellel teel miljon tuhat korda kuulnud oma ideede peale erinevas variandis “liiga keeruline, liiga ambitsioonikas, täiesti hull, ei ole tehtav, sügavalt kahtlen, et hakkama saad jne jne”. Hiiu naise kangusega julgen vastu vaielda, kõik on tehtav! Lihtsalt mõni asi võtab kauem aega ja rohkem ressurssi. Lähemad sõbrad teavad, kuidas mul hiljuti mitu nädalat mängis “The Greatest Showman” filmi muusika igal pool ja kogu aeg, sest minu jaoks käsitleb see täpselt samu teemasid.

Julgus unistada, unistuste nimel tegutseda, piiridest vabaneda ja endast kõrgemale tõusta on see, mis ma kõige enam loodan, et nii osalejad kui pealtvaatajad “Mere südamest” kaasa võtavad.

The post Järellainetus appeared first on Tantsuloits.

Read more at Tantsuloits

kujutlusvõimel ei ole piire

Rekvisiitidest oli visuaalina mu peas olemas kohe alguses kaks elementi: laevanina suuuuure purjega taga keskel (mis nõudis palju tööd) ja kõrtsistseeni õllekapad (mille hankimine osutus oodatust lihtsamaks). Kogu ülejäänud loetelu kujunes tasapisi töö käigus. Mingil hetkel saime aru, et võib-olla päris kõike ei ole ka mõtet füüsiliselt lavale tuua, vaid piisab ka kujutlusvõimest. Kujuteldavate esemetega on muidugi see probleem, et need kipuvad tühjast õhust tekkima ja seejärel samamoodi haihtuma, märkamatult kohta, kuju ja suurust muutma. Seetõttu jäid kujuteldavateks ainult tillukesed ja loo mõttes mitte nii olulised asjad.

Kõige olulisemaks töö käigus lisandunud elemendiks kujunes muidugi Marioni rätikuke, mis sümbolina läbi etenduse liigub. Ajendiks sellele olid “Taaskohtumise” (Pärlin  “Tere õhtust, armas tütarlaps”) laulusõnad, mis selgelt ütlevad, et neiu tunneb armastatu ära just oma rätikukese tõttu.

Kõige suurema “kolahunniku” tekitas “Laeva lastimine”, kus on vaja koreograafiliselt käest-kätte anda 2x 11 kotti + 3 eset alguses + suur kast poistel tassida + vaat Merxil veeretada. Omaette väljakutseks osutus ka kottide millegagi täitmine, sest niisama prügi ju ei taha kaasas kanda. Lõpuks said kotid täidetud osaliselt tantsijate talveriietega ja osaliselt magamiskottidega, mille Henri kusagilt sebis. 

LAEV

Laevanina on lavastuse keskne element, omamoodi sümbol. See oli kõige esimene asi, mida ma hakkasin Andreselt nuruma, et palun aita ja ehita. Õnneks ta oli nõus (ja ma aitasin ka, ausalt). Õige insenerina ta muidugi kõigepealt modelleeris laeva arvutis, sest Vanemuise laadimisuksed seadsid omad piirangud. 

Ühel vihmasel sügispäeval 2025. aastal käisime Andresega Roogoja metsast sobivat mastipuud otsimas ja langetamas. Ilm oli nii mudane ja vihmane, et saapaid ma ei saanudki enam porist puhtaks. Aga hoolimata vihmast koorisin jonnakalt kogu mastipuu metsas ära. Mahavõetud tüvi osutus aga palju-palju raskemaks, kui algul arvasime (värske puit ikkagi) ning selle metsast välja toomine võttis meid mõlemaid korralikult võhmale. Mina muidugi ei lubanud metsas lühemaks ka lõigata, sest “me ju veel täpselt ei tea, kui pikka vaja on”. Andrese elu ei ole lihtne, aga õnneks ta on kannatlik ja nutikas. Vaidlustega teemal, kui pikk peaks olema laeva mast, jätkasime, kui laeva nina valmis sai.

Alguses oli plaan laeva nina katta õhukeste painduvate laudadega, kuid peagi selgus, et see läheb liiga keeruliseks. Andres pakkus välja, et: “aga sulle ju meeldib joonistada, paneme vineeri ja sa maalid lauad peale?” Mis seal ikka, olin nõus. See maalimine võttis muidugi terve päeva, aga tulemusega olen üpris rahul.

Viimane element, mis laeval veel puudu oli, oli puri. Ja purjel pidi kindlasti olema “Mere südame” logo. Jälle osutus kõige keerulisemaks osaks välja mõelda-arvutada, kui suur see puri ikkagi olema peab, et oleks laevaga proportsioonis. Seejärel läksin kangajahile. Sain muidugi kõigepealt poest väikese praagi: ühe jupi beežikama ja teise valgema. Kuna selgus, et valgemat kangast ei olnudki nii palju, kui ma oleks tahtnud, siis tuli meie puri beežikam, kui ma ideaalis soovinud oleks. Aga väga hullu sellest pole, lihtsalt ma olen juba ära harjunud (khmm ära hellitatud) sellega, et kõik tuleb täpselt selline, nagu ma vaimusilmas kujutan, ja siis on raske teinekord ringi harjuda… 

Purjele logo maalimine oli järgmine “kui raske see ikka olla saab” moment. Lõpuks maalisin seda logo kontrolletenduse päeval hommikul kl 7ni. Tulemuse üle olen tegelikult päris uhke, sest tavaliselt mul ei ole nii palju kannatlikkust, et geomeetrilist kujundit nii rahulikult maalida, et see päriselt enam-vähem sümmeetriline tuleks. Ilmselt senise elu parim sooritus!

See, kuidas kõik laeval kokku on kinnitatud, on puhtalt Andrese väljamõeldis. Mina sellesse eriti ei sekkunud, lihtsalt vaatasin ja noogutasin ja vahepeal esitasin uusi soove stiilis, et “Aga mast peab vahepeal alla kukkuma. Ja siis peab selle saama uuesti üles lükata. Ja puri peab kindlasti jääma otse ja sirge. Samas purje alt peab saama ilusti laeva peale jne”. Salme kontrolletendusel tulid paar kitsaskohta välja, mis esikaks ära parandame, aga üldjoontes sai tulemus väga viis!

lõpetuseks

Õppetund endale ja teistele: kui võimalik, siis võtke omale eraldi kostüümiinimene. Kui võimalik, siis ka deko inimene. Ja ajage asjade valmistamise tiim algusest peale suuremaks. 

Kõige suurem keerukus selles töös on asjade välja mõtlemine – mis on võimalik, kuidas on võimalik, mis selleks vaja, kui palju vaja, kes teeb jne. Kui visioon on olemas, siis läheb edasi juba ladusamalt. Mis see siis ära ei ole lõike järgi seelikut õmmelda. Palju keerulisem on uue seeliku lõiget ise välja mõelda – just see ongi see, mida antud projektis korduvalt teha tuli.  

tänusõnad

Olles ise omajagu rahvariideid valmistanud, nende valmistamist tellinud ja aastaid vaeva näinud, et Tulilindude ladu hakkaks ilmet võtma, siis tean väga hästi, et rahvariiete väljalaenamine nõuab usaldust. Mega-mega suured tänud kõigile, kes meile midagi laenasid:

• Tallinna 32. keskkooli Tulilinnud
• Tallinna Tehnikaülikooli tantsuansambel Kuljus
• Tallinna Ülikooli rahvatantsuansambel Soveldaja
• Tantsuansambel Tuisuline
• Viimsi Gümnaasiumi C-segarühm
• MURGi noorterühm Koidutäht
• Roogoja talu
• Külli Petersell, Merle Lättekivi
• Ulrika Saar, Andreas Jürimäe, Annabel Steinberg, et kaevasite (vana)vanemate laegastest rekvisiite

Eriline tänu muidugi ANDRESELE!!!! Ma tean, et sa eelistad olla kulisside taga, aga ilma sinuta ei oleks ju ühtegi selle lavastuse ägedatest elementidest!

The post “Mere südame” rekvisiitidest appeared first on Tantsuloits.

Read more at Tantsuloits

Juuli 2025, pärastlõuna. Istun Kärdlas kodus, akna all. Jälgin, kuidas sünkmust pilv nagu vatitekk end aegamisi üle taeva meie kohale veab, põues kaikumas kurjakuulutav kõmin. Hämardub. Kõigepealt natuke ja siis läheb korraga nii pimedaks, nagu oleks keset suvist päeva kõigest elavast hing välja imetud. Välgunooled sähvivad ja maja plekk-katus kajab iga kõuekärakaga vastu nagu põrgutrumm. Mina aga lihtsalt istun aknal ja vaatan lummatult looduse jõudemonstratsiooni. 

Kusagil kuklas meenub lapsepõlves kuuldud lugu külanaisest, kes olevat äikese ajal lahtise akna all istunud. Aknast olla tulnud sisse keravälk ja naise maha löönud. Mina aga ei suuda aknast sammugi eemale minna. Vastupidi, mingi seletamatu jõud kisub mind hoopiski õue sähvivate noolte, maailma alustalasid raputava mürina ja pangedega igasse suunda lajatava vihma kätte. 

Sellele tungile suutsin õnneks vastu panna, kuid tunne pitseeris end mällu. “Laevahuku” numbrit luues mõtlesin tagasi sellele päevale, nägin vaimusilmas taas maad ja taevast ühte sulamas, äikest sähvimas ja kõuemürinat keha läbistamas, kuid olin ise akna asemel hoopis merel, loksumas õnnetul alusel, mis oli tormi epitsentris lainete meelevallas pillutada nagu paberlaevuke. Usun, et peaaegu sama võimsalt mõjub ka “Mere südame” avanumber “Laevahukk” laval koos kõigi tulede ja viledega.

Plaan lugu alustada mere ja tormiga oli algusest peale, kuid õige muusika leidmiseni kulus veidi aega. Samuti tekkis mõte kasutada selles numbris lehvikuid üsna varajases loomefaasis. Ma polnud enne seda kordagi varem siidilehvikut käeski hoidnud, kuid usk sellesse, et pingutus on tulemust väärt, kannustas edasi. Nii pea, kui oodatud lehvikud saabusid, asusin harjutama – ei olnud lihtne! Uue stiili õppimine on alati parajalt alandav protsess, sest alguses nõuab ka kõige lihtsamate liigutuste käppasaamine aega ja kannatlikkust. Vähemalt 2 h veetsin ühte elementi harjutades, mida lõpuks tantsus endas ei kasutanudki. 

Õnneks sain üsna pea aru, et lehvikud ise on juba nii efektsed, et midagi ülemäära keerulist nendega teha polegi vaja. Seega said pea kõik algsed keerukad kombinatsioonid ära lihtsustatud ja järgi jäi puhas, aga laval suurepäraselt toimiv tormilainetus.

The post Ühe tantsu lugu: “Laevahukk” appeared first on Tantsuloits.

Read more at Tantsuloits

Rahvariided ehk kui olulised on tutvused…

Seda, et tantsijad hakkavad suurema osa ajast kandma rahvariideid, teadsin algusest peale. Samuti tekkis üsna kiiresti visuaal tuumikperekonna naistest-neidudest sinistes Kirbla seelikutes, mis üsna hiljuti Tulilindudele valmistatud said. Vastukaaluks sai ülejäänud küla riietatud erinevatesse punastes toonides triibuseelikutesse ja vestidesse, et ühest küljest hoida taustapilt ühtlane aga teisalt rõhutada iga külaelaniku individuaalsust.

Nii seelikud kui vestid on komplekteeritud kokku mitmest eri kohast. Meeste vestidega arvasin algul, et läheb lihtsalt, sest Kuljusel on laos päris palju erinevaid, kuid proovides  selgus, et suurem osa neist olid poistele nabapluusid… Niisiis tuli ikkagi tutvused mängu panna ja veste juurde leida.

Samuti teadsin, et tahan “Merekarusid” panna poisid tantsima vattides. Ja pärast esimest katsetust Tulilindude laos olevate elektrisiniste vattidega sain aru, et just seda värvi peavad vatid-püksid olema, kuna sobisid imeliselt solistide Kirbla seelikutega. Algas järgmine peavalu – kust saada piisavalt õiget värvi vatte-pükse, sest Tulilindude omad olid üsna tillukesed. Natuke siit, natuke sealt ja lõpuks saigi igaüks veidi erinev ja isikupärane, aga üldmuljelt sarnane.

Solistid. Mis neile selga panna? Neidudega oli lihtne – eristame õlarättidega ja Kristinile liistik. Täitsa korrektne ka Kirbla seelikute juurde. Poistega – ja nüüd saan rahvariidepuristidelt mööda kukalt – tegime vestidega nii, et need sobituks tüdrukute riietega. Kalevile vesti leidmine oli paras saaga, sest kõigil on tulemas meeste tantsupeo ülevaatused ja endil vaja… Lõpuks tuli abi taaskord sõpruskonnast.

Teine asi, mille eest ilmselt rahvariidegurud pahandavad, on külatüdrukute üldmulje. Loobusime seelikute juurde õigete särkide klapitamisest – kõik neiud külarahvas said tegelikult ühesugused särgid ja õlarätid. Põhjuseid mitmeid: esiteks oleks erineva tegumoega särgid hakanud üldpilti liialt kirjuks muutma ja teiseks oli meil samu särke vaja kasutada tantsus “Majaka hõõg”, kus seelikud on kõigil ühesugused valged ning vaja saavutada ühtlane üldpilt. Samuti loobusime külarahval ja solistide neidudel peakatetest. 

Rõhutan, et tegemist on teadlike kunstiliste otsustega, mitte teadmatusest rahvarõivatraditsiooniga vastuollu minekuga. Ka meie koreograafia on samuti vaid inspireeritud eesti rahvatantsust, kuid ei püüdle olema sajaprotsendiliselt see. Seega andkem meile andeks meie patud rahvarõivajumalate ees.

Rõivad said veelgi suurema vindi peale kõrtsistseenis. Minu eesmärk oli rõhutada, et tegevus ei toimu kodumaal, vaid kusagil kaugel, võõral maal ja seepärast said riided loomingulised. Tulilindude laost leidsime visuaalselt väga efektsed oranžiruudulised Kirbla seelikud, mis on kahjuks üpris lühikesed, seega tavapäraselt kannab mul neid 5.-7. klassi rühm. Aga miks mitte kõrtsi veidi lühem seelik, eksju. Kuljuse laost leidsime aga poolvarrukaga satsidega pluusid ning mingid rahvaste vestid (vot seda ma tõesti ei suuda koju ajada, kellele need kuuluvad). Pähe sidusime rätikud, mis esimeses versioonis olid valged, aga sain õnneks kiiresti aru, et see ei lähe mitte, ning kontrolletenduseks vahetasime mustade vastu. Huvitav fakt: seelikute all on meil ka uhked pantalooned, samuti Kuljuselt.

Riietevahetustest

Veel 2025 suvel mõtlesin naiivselt, et võiks teha ühe sellise esinemise, kus ei ole ebanormaalselt kiireid riietevahetusi, millega tegelikult iga Kuljuse I põhikoosseisu neiu vast harjunud juba on, aga läks nagu läks… Suure kunsti nimel.

Meestele sai rohkem riietumist kui tavaliselt. Lisaks sellele, et nad peavad meeles pidama, mis tants oli vatiga, mis ilma, tuleb paljudel neist ka keset etendust särki vahetada. Keegi lavastaja otsustas, et etenduse teises pooles võiks nimelt paar tantsu särgiväel teha ja selleks ajaks on hoogsad tantsud ja prožektorid poiste higinäärmed valla löönud… Ja kaelarätt tuleb ka ära võtta ja uuesti siduda ja vesti nööpida – vaesekesed, eks.

Naistel on elu “lihtne”: alustavad merelainetena, pikkades sinivalgetes seelikutes ja valgetes pluusides (AliExpress sponsoriks). Seejärel riietuvad tribuseelikutesse. Seejärel lähevad selga LED-trikood ja seelikud + peale rahvariide särk ja valge seelik, et esitada “Majaka hõõg” (1-2 tantsu aega). Seejärel LED-id maha ja valged riided tagasi selga. Seejärel õlarätt maha. Seejärel osadel täiskomplekti vahetus sinistesse Kirblatesse. Seejärel näkikostüümid (osadel alla 2 min aega). Seejärel tagasi valgetesse (2 min). Seejärel triibuseelik (lebo, siin 5 min).

… ja kõik muu ehk kui olulised on oskused

Nagu eestpoolt selgub, ei ole meil lavastuses sugugi vaid rahvariided. Usun, et see teeb vaataja jaoks kõik veelgi põnevamaks ning aitab rääkida värvikamat lugu. Eriti palju elevust on muidugi tekitanud nii asjaosalistes kui väljaspool LED-riided.

LED-riided

Tantsu “Majaka hõõg” LED-riided väärivad eraldi peatükki. Esialgu ei olnud mul sellist asja üldse plaanis, aga Andres rääkis mu ära. Mitte, et ma poleks tahtnud niivõrd ägedat asja teha, aga ma ei suutnud oma peas sellele lavastuses kohta leida ja teiseks tundus see teostus isegi minu jaoks veidi ulmeline. Kui tegemiseks läks, siis saime alles aru, KUI keeruline see päriselt on. Mõnikord ongi hea, kui kohe alguses kogu keerukust ette aimata ei oska – võiks olla terve selle projekti hüüdlause.

Kõigepealt tuli välja mõelda süsteem, kuidas üldse rahvariided seestpoolt valgustatuks saaks. Milliseid LEDe kasutada? Kuidas need kinnitada? Mille külge? Kui tihedalt? Mis süsteemiga? Kuidas valgus toidet saab? Kuidas kõike juhtida? Küsimusi oli mustmiljon, järgnes omajagu katsetamist ja palju-palju insenertehnilist mõtlemist, mille taga oli peamiselt Andres.

Otsustasime osta trikood ja 100 m LED-riba (ja hiljem teist 100 lisaks) + moodulid + veel mingi hunnik tehnilisi jubinaid, mida ma meelde jätta ei viitsinud. Algas aeganõudev näputöö – kõik LED-id said käsitsi trikoo külge õmmeldud. Kokku 112 LEDi igal trikool. Iga LED tuli kahelt poolt eraldi pistetega kinni panna. See teeb üle 200 õmbluse trikoo kohta x 8 trikood = väga palju õmblemist. Olen tohutult tänulik, et selles tulid appi Rahel ja Andres (keegi vist ei usu, aga umbes pooled trikood tema õmmeldud) ja täiesti ootamatult ühel õhtul ka Kalev ja Alise, kes lihtsalt mulle uksest sisse sadasid: “me tahame aidata”. Hoidke selliseid sõpru nagu kulda! 

Et kõik trikood saaks ühesuguse paigutuse, mis on pärast valguse programmeerimise juures oluline, tuli kõigepealt teha LEDide paigutuse skeem, seejärel see trikoodele kanda, et teaks, kuhu LEDid õmmelda. Ja kui siis poole töö pealt avastasid, et oled kogemata ühe märgi vahele jätnud, tuli kõik lahti harutada – kohutavalt tüütu! Lõpuks said siiski kõik trikood valmis. 

Seelikute osas vedas, et leidsin jällegi eelmainitud internetipoest enam-vähem sobivad toorikud. Rõõmustasime, et ei peagi hakkama neid käsitsi õmblema… kuniks selgus, et ei ole just kõige kvaliteetsem toodang ja seelikute töökindlus sellisel kujul on madal. Seega seisab meil nüüd, umbes nädal enne esikat ees veel seelikutele uute LEDide (119 tk seeliku kohta) õmblemine, et olla kindel, et meie palju tööd ja vaeva võtnud tants tuleb lavale just sellisena, nagu unistanud oleme.

Seelikutega oli veel see “tore” juhtumine, et esimene seelik, mille katsetuseks tellisin, oli päriselt seelik. Järgmised aga millegipärast tulid hõlmikseelikud… Seega tuli nende küljed kinni õmmelda. Samuti selgus, et seelikud on liiga pikad ning vajavad enamiku tantsijate jaoks lühendamist – selle tegin kiirtööna kontrolletenduse hommikul. Loomulikult tuli ka see kiirplähmerdis hiljem mul kenaks üle teha.

LEDid muidugi iseenesest kauniks ja värviliseks ja tantsu rütmis vilkuvaks ei saa. Seal on taga terve Andrese nupukus ja tehnoloogia, kuidas akupangad on kinnitatud tüdukute seljale, mis juhtmed millega poisid peavad õigel hetkel enne tantsu ühendama (minul ja Teisil on näiteks selleks vahetuseks aega ainult veidi üle 2 minuti) ja mis hetkel Andres ise lülitab käima valmisprogrammeeritud valgussisendi. Kui 2025 oli minul “Hõõgamine” Spotify kõige kuulatum lugu, siis 2026 ilmselt Andresel ka, sest lugematuid õhtuid on ta veetnud arvuti ees seda valgust programmeerides. 

Näkid

Teine palju vaeva ja katsetamist nõudnud kostüüm on “Näkkides”. Jälle vedas, et leidsin internetist sobiva trikoo, millele ülejäänud kostüüm peale ehitada. Leidsin ka ülimalt ägeda punase-sinise varjunditega õhulise kanga – teadsin, et tahan seda kasutada. Punane lisab muidu sinise ja merega seostuvatele näkkidele ohtlikkust ning tantsu hakkab saatma ka sarnane puna-sinise valguse kombinatsioon. 

Õmblemine iseenesest ei ole mu jaoks keeruline ega ebameeldiv, lihtsalt aeganõudev. Sellest aga palju enam aeganõudev on asjade väljamõtlemine. Näkikostüümiga käis see nii, et tõmbasin trikoo mannekeenile selga ja hakkasin kangast, narmaid ja muud ilu nööpnõeltega ühte, teist ja kolmandat moodi sellele sättima, püüdes samal ajal aru saada, mis moodi annaks sellise tulemuse, nagu ma oma vaimusilmas ette kujutan. Samas tuli ka meeles pidada, et meil on ikkagi vaja neis kostüümides tantsida, seega kõik lahendused pidid olema funktsionaalsed (nt õmblused elastsed ja piisavalt tugevad) ja mitte hakkama tantsijat olulisel määral segama. Näiteks näkkide “saba” pikkus oli üks asi, mida tuli hoolega timmida, et oleks piisavalt pikk, et olla efektne, kuid samas piisavalt lühike, et ei jääks jala alla.

Meduus

Kolmas erikostüüm on Lennel seljas “Lainete” tantsu ajal. Ka see on üles ehitatud tavalise heleda trikoo peale. Mul oli üle igasugust põnevat kangast, mida olin katsetamiseks tellinud, ning sealt hakkas mõte jooksma. 

Meduusil peab olema paunjas keha, eks, samas ei tohi see hakata segama ega devalveerima tansija kaunist liikumist. Et kangas hoiaks kuju, tuli panna sisse mingi tugevdus. Täiesti uskumatu, kui keeruline on leida selleks sobivat traati! Lõpuks aitas ehituspood, kust ostsin rulli trossi. Püüdsin selle kinnitada tantsijale võimalikult ohutult. Õnneks mul on tark mees, kes ütles, et aga pane tross spiraalina – toimib küll nii. Ma ise oleks vist 4-5 ringi sellest teinud… 

Muus osas oli protsess sama, mis näkkide kostüümidega: trikoo mannekeenile ja loovalt lähenema! Kuigi muidu öeldakse, eriti õmblemisel, et 9x mõõda 1x lõika, siis ajasurve tõttu tuli mõnikord üsna kiiresti ja otsustavalt asjadele käärid sisse panna. Õnneks ma midagi totaalselt ära rikkuda ei suutnud.

Juba järgmises sissekandes saad lugeda ka “Mere südame” rekvisiitidest.

The post “Mere südame” kostüümidest appeared first on Tantsuloits.

Read more at Tantsuloits

“Mere südames” on numberid, mida ei saa päris tantsuks nimetada. Vastukaaluks sisaldub “Kosjapralles” lausa kaks tantsu, mida tingis muusika muutus tantsu viimases kolmandikus. Meenub aforism „Keel on murre, millel on sõjavägi ja laevastik“, mis rõhutab, et keele ja murde eristamine pole niivõrd keeleline, kuivõrd poliitiline ja sotsiaalne otsus. Nii ka tantsude jaotusega numbriteks meie lavastuses.

Tantsude pealkirjadega on “Mere südames” olnud valdavalt nii, et esimene võimalikult hästi lugu selgitav mõte on algul tööpealkirjana käiku läinud ja siis nii ära kodunenud, et ongi paika jäänud. Pralle on üks naljakas sõna, aga ega ma enam ei kujutaks selles pealkirjas midagi muud ka ette.

Muusika oli mul üsna algusest peale projekti esitusloendis tiksumas, kuna tegemist on väga põneva ja vaheldusrikka palaga. Selles on värvi, kihte, taktimõõdu vaheldust, ebasümmeetriat, kaasahaaravust, julgust. 

Tantsu esimese kahe kolmandiku mustand sai paika juba teises või kolmandas trennis. Visuaal kõndide ja jalaheidete kombinatsioonist oli mu jaoks muusikasse sisse kirjutatud. Ka kõik muu voolas esimeses osas suhteliselt orgaaniliselt. On raske meenutada, et oleksin üldse midagi teadlikult välja mõelnud – see tants juba oli muusikas olemas. Teadsin, et tahan selle teha pigem lihtsa, kuid väikeste vimkadega. Et ta mõjuks nagu üks hoogne pärimustants, mida peomeeleolus kõik külalised kaasa tantsima asuvad. Eriti lõbus on see, et vahetame kogu aeg paarilisi ja nii saab kõik näod trennis naerule.

Viimase osa ehk tangoga oli asi keerulisem. Kaalusin päris mõnda aega, kas võtta või jätta, sest vaja oli see kuidagi ka loo tervikuga siduda… Mõte sellest, et luua nn pärimustantsule sama muusika sees kontrast hoopis teistsuguse liikumisega, oli jällegi minu jaoks muusikas olemas. Aga kuidas teha seda nii, et see töötaks? Vaja oli täita tervelt 6x 8-taktilist fraasi, mis tundus nagu terve igavik. Kuigi Argentiina tangot olen veidi nuusutanud, siis kaevusin YouTube’i tangovideotesse… Mu eesmärk ei olnud niivõrd kopeerida samme, kuivõrd luua sarnane atmosfäär: terav, kirglik, pingestatud. Kuigi mul oli visioon, mida varjud peas kenasti etendasid, siis selle füüsilise maailma liikumiskeelde toomine nõudis kõvasti pusimist. Trennisaalis leidsid tantsijad end taaskord väljaspool mugavustsooni, kuna meile harjumuspärane eesti tants ei nõua üldiselt teravaid sääreheiteid, järske kiirendusi-aeglustusi ja kummipaelaefekti paarilisega.

Kuigi tants on suhteliselt pikk (üle 4 min), siis tänu liikumiste vaheldusele ta nii ei mõju. Mina muidugi olen täiesti erapoolik hindaja, seega peate tulema etendusele, et ise otsustada, kas risk miksida pärimuslikku ja tangolikku tasus end ära.

The post Ühe tantsu lugu: “Kosjapralle” appeared first on Tantsuloits.

Read more at Tantsuloits

KRISTIN

“Mere süda” on mulle kui tantsijale esitanud väljakutse, millega ma vist tantsulises mõttes polegi varem kokku puutunud. Seni olen ikka pidanud kandma rolli ühe tantsu vältel – leidma selle paari minuti jooksul üles žestid, ilmed ja liigutused, mis loo jutustamise jaoks vajalikud on. Lavastus paneb mind aga rolli terveks pooleteiseks tunniks. See on nõudnud meilt kõigilt päris põhjalikku mõtteviisi mudimist, sest tegelase käitumismuster ei saa lihtsalt heast peast tantsude vahel muutuda – inimeste emotsioonid võivad ikka olla erinevad, aga iseloom ju niiviisi ei teisene. 

Näitlejad on ikka rääkinud, et lavastusprotsessi juures jääb roll endaga ka proovisaalist väljaspool kaasa käima, et see pole miski, mille sa lihtsalt endast lahti raputad. Päris kummaline on see tõesti, kui täiesti argiseid toimetusi tehes äkki turgatab pähe see, kuidas mõnes tantsus vot just seda konkreetset hetke lahendada võiks. 

See, et etendusega alates augustist tegelenud oleme, on kindlasti andnud mõnusalt aega ka selleks, et oma rollidesse sisse elada. Mulle endale küll tundub, et rolliga harjumine on nagu uue inimese tuttavaks saamine – meil on piisavalt aega olnud, et märgata mustreid, leida iga rolli jaoks talle sobivad nüansid. 

See pole aga kõik, sest etendus seab mulle veel ühe vimka! Lisaks oma põhirollile on mul võimalus kehastada ka hoopis käredama iseloomuga tegelast. Kui esmapilgul see mind ehk kohutas – no kuidas ma olen pooleteise tunni jooksul kaks erinevad inimest nii, et pealtvaatajad sellest ka aru saaks, siis nüüd mõtlen ma sellest kui väljakutsest. Neil kahel tegelasel on kaks täiesti erinevat iseloomu ja see on minu ülesanne need nüansid lavale tuua. Nii imbub erinevus ka sellesse, kuidas ma rollis tantsin – tegelaskujud on erinevad, nende motiivid on erinevad, järelikult ei ole nad laval ka täpselt samasugused, nende liikumine ei saa olla sama.

Nüüd, kui etenduseni on jäänud vaid loetud nädalad, on küll selline tunne, et mul on pidevalt kaasas kaks varju – üks vari on pehme ja soe, teisel aga välguvad silmis sädemed. Eks see jääb lõpus pealtvaataja otsustada, kas need varjud etenduses õigel hetkel rambivalgust näevad.

TALIS

Tantsija ja tantsija rollid selles projektis on kindlasti erinevad. Ühe kandva rolli esindajana olen pidanud end ette valmistama hoopis teistmoodi kui tavaliselt tantsuga lavale minnes. Natuke lihtsamaks teeb võib-olla asjaolu, et ma ei pea oma rolli etenduses muutma.

Üllatanud on mind kuidagi naljakal kombel rolli sobimine. Ikka on tantsude ja lavastajaga erinevad nägemused, mis alati enda “maailmapildiga” ei ühti. Kindel etenduse teema või tantsude järjestusest tulenev iseloomu või karakteri muutus. Aga just sellest projektis, selles etenduses, selles rollis kuhu mind Tiiu on sobitanud, tundub kõik veidralt loogiline. Väga paljudel juhtudel ma ei leia end tegelikult näitlemast, vaid ma saangi tantsida nii nagu on mulle omane. Loo endaga ja koreograafiaga samastumine tekitab seesmiselt väga mõnusa tunde. 

Tantsuliselt üks punkt, millele olen siin rohkem mõtlema hakanud, on tants ja samm kui loo juht või lugu kui tantsu ja sammu juht. Ma ei olegi lõpuni kindel, kumb mulle tegelikult rohkem meeldib – väikest viisi muna või kana küsimus.

Muidugi lihtsalt ühe tantsu loost siin ei piisa. On natuke võõras kogemus päriselt teada, miks ma lavale tulen, mis lugu sellele eelnes ja kuhu suunas see edasi läheb, kui lavalt lahkun. Siinkohal on aidanud etenduse kui terviku endale mõtestamine. Ei ole enam eraldiseisvad koreograafiad, vaid päriselt sidus tekst algusest lõpuni.

TIIU

Tegelikult ei pidanud ma algul üldse kuigipalju “Mere südames” ise tantsima, aga lõpuks kogunes tantse siiski omajagu. Tantsijana mul konkreetse tegelase rolli ei ole, aga ega väljakutsed sellest vähene. Erinevate numbrite vahel tuleb mul teha mitu päris kiiret meeleolumuutust, kõige ekstreemsem vast “Kosjaprallest” “Õhtu ilusse”.

Huvitav lugu on ka väga sarnaste rollidega. Näiteks “Kosjapralle” nn tango osas ja “Näkkides” on mõlemas vaja lülitada sisse võrgutav energia, kuid olemuslikult on need erinevad. Tuli kaevuda veidi sügavamale, et enda jaoks mõtestada, kuidas läheneksin mehele külatüdrukuna versus müstilise näkina. Milline ma üldse kummaski rollis tegelasena oleks? 

Külatüdrukus peegeldub minu jaoks nooruse kergus ja julgus, samas ka pealiskaudsus, nipsakus, naiselik kavalus. Näkk on aga hoopis teine loom, kes ei rahmelda niisama, vaid tegutseb kannatlikult, väga sihipäraselt, eneseteadlikult ja enesekindlalt. See ei ole tema esimene “rodeo”, vaid võib-olla on ta vee alla meelitanud tuhandeid mehi. Võib-olla on ta maagilise olendina sadu aastaid elanud ja igavest noorust säilitanud. Ta on teadlik oma võlust ja ta suudab hetkega valida saagist lähtuvalt sobiva lähenemistaktika. Ta teab, et ta võidab nagunii.

Mulle meeldib tantsu mõtestada kui paralleelreaalsust. Tantsijana mõtlen, et ma mitte ei näitle, vaid olengi selle tantsu jooksul see versioon iseendast. Alter ego, mis eksisteerib ja on sama tõene, kui päris-mina. Kui muusika läheb käima ja olen mõttelisest uksest paralleelmaailma astunud, siis kõik, mis ma tunnen, mõtlen, teen on samuti tõene. See kolm minutit ma päriselt armastan seda inimest, olen teise peale pahane, igatsen merele läinud isa või misiganes vaja. Usun, et see aitab ka publikule pakkuda usutavamat kogemust. Et see toimiks, tuleb aga enda seest kõigepealt see versioon üles leida. Mõnikord seisneb keerukus aga hoopis selles, et ei teagi täpselt, mida otsid… Mõned versioonid on naturaalsemad, kättesaadavamad, teisi tuleb aga meelitada, mõtestada, endas avastada. Samuti mõjutab siin dünaamika paarilise/kaastantsijatega. Näiteks “Näkkide” versiooni oli minu jaoks algusest peale üsna lihtne kehastuda, seevastu aga “7 pruuti” vajab endiselt pingutust, et õige paralleelmaailma uks üles leida. 

Alter ego lähenemise miinus on, et eri maailmade piirid võivad hakata ähmastuma ja alternatiivversioonide mõtted, tunded ja käitumismustrid imbuma päris-minasse. Ka Kristin mainis eespool, kuidas näitlejatel on raske teinekord rollist väljuda ning tegelane võib tulla igapäevaellu kaasa. Mulle tundub, et parim “rohi” on iseenda teadlik märkamine ja analüüsimine: mis on päris ja mis on teisest maailmast kaasa imbunud miraaž.

Fotod: Merily Jakovets (MJ Fotokunst)

The post “Mere süda” läbi tantsija silmade appeared first on Tantsuloits.

Read more at Tantsuloits

See on minu Spotify kõige rohkem kuulatud muusikapala 2025 aastal: Spotify Wrapped teatas, et kuulasin seda 234 korda, mis teeb kokku ligi 12 tundi. Ja mul on ikka veel tunne, et võiksin seda kuulata veel ja veel ja veel…

“Majaka hõõg” (ehk “Hõõgamine”) ei olnud “Mere südame” algses plaanis, vaid lisandus sinna millalgi sügisel, kui juhuslikult muusika leidsin. See meloodia, need sõnad, see sisemise rahutuse, vaoshoitud tohutu energia tunne. Ma olin lihtsalt täiesti lummatud ja tundsin, et ma pean selle lavastusse sisse panema. Aga kuhu? Ja miks? Nende küsimuste üle sain nii ise kui koos teistega (eriti Lauraga!) põhjalikult pead valutada. Lõpuks leidsid ka vilkuvad majakatuled oma õige koha ning tööpealkirjast “Hõõgamine” sai “Majaka hõõg”. 

Selle tantsu loomine oli suhteliselt mõnus flow-protsess, kuna mul lihtsalt ei saanud muusikast küllalt. Ärge seda ajage segi sõnaga lihtne, sest mingite liigutste kallal ikka sai kõvasti nikerdada. Lausa nii kõvasti, et iga kord pean neid nüüd proovis uuesti õppima, kuigi loomise hetkel tundusid täitsa loogilised…

Esimeses “Hõõgamise” trennis oli meil korralik naisteikaldus ja tuli lausa abijõude kutsuda, et saaks vähemalt mingi kondikava paika. Edasi on see tants aga püsinud suhteliselt muutumatul kujul. Tahaks uhkustada, et sai esimese korraga perfektne, aga see oleks liialdus. Õigem on, et mul ei tekkinud ühegi kohaga piisavalt suurt rahulolematust, et tahaks muuta.

Kostüümide osas olid mu mõtted pikalt lahtised ja segased. Siis ühel päeval Andres küsis: “Kas sa LEDe ei kavatsegi kusagil kasutada?” No muidugi ma tahtsin, aga ei tundunud ühtegi sobivat tantsu selleks. Samas, “Hõõgamine…” Aga ma olin juba koreograafia valmis teinud ja üldse mitte mõelnud selle peale, et meie kostüümid ka hõõgata võiks. Aga… vilkuvad majakatuled, müstiline atmosfäär. See on ainuke tants, kus tantsijad ei kujuta elusolendeid, vaid tunnet… Äkki see siiski toimib? Tule etendusele ja saad otsustada!

Kuldkeeled on tõmmatud üle vee,
Üle laia ja sügava mere,
Kuldkeeled, kuldkiired, üks õnnis tee,
Kuldkiired kui päikese helinast kee –
Üle elu, see sügava mere.

The post Ühe tantsu lugu: “Majaka hõõg” appeared first on Tantsuloits.

Read more at Tantsuloits

Tunne OMA tööstiili 

Kas tähtajad panevad sind tegutsema või tekitavad stressi? Aga mis saab siis, kui tähtaeg on väga lühike, näiteks poole tunni pärast peab olema uue tantsu algmaterjal olemas? Mulle mõjuvad tähtajad pigem hästi. Kuna tegemisi on laual kogu aeg palju, siis tähtaeg sunnib prioriteete seadma. Surve all keskendun ja toodan igal juhul midagi valmis. Tähtajata kipun unistama ja niisama mõnulema muusika ja minu peas kõneleva loo rüpes…

Tunne oma tantsijaid

Koreograafi ideed saavad teoks ainult läbi tantsijate kehade. Nii palju lihtsam on luua, kui tead, kellele lood! 

Mereprojektis sain juba loomeprotsessi üsna alguses hakata mõtlema liikumistega koos konkreetsetele inimestele. Projekti tantsijad on kõik mu pikaaegsed sõbrad-kaastantsijad ja tänu sellele tunnen nende iseloomu ja liikumiste eripärasid üsna hästi. Sain seetõttu vahelt ära jätta rollide-paariliste katsetamisprotsessi, kuna aimasin juba, kellele üks või teine tegelane paremini sobida võiks. Loomulikult tuli ka siin töö käigus teha väikesi korrektuure ning mu armsad sõbrad ei väsinud üllatamast. Nii mõnestki õnnestus välja meelitada talendi selliseid külgi, mis varem varju olid jäänud. 

Lisaks tehnilistele võimetele ja karakteri sobivusele on hea teada ka oma tantsijate tööstiili. Kuidas sinu tantsija kriitikaga toime tuleb ning mil moel üldse talle efektiivselt parandusi teha. Kellele läheneda pehmemalt, kellele öelda otse. Millal julgustada, millal tagasi tõmmata. Kui hea on tantsija lavanärv, kuidas ta tuleb toime ootamatustega, kuidas survele vastu peab. Samuti milline on rühma omavaheline dünaamika – kes kellega klapib, kes keda võimendab ja võimestab, kes no kohe üldse omavahel ei toimi jne.

Tasub võtta aega, et näha kehade taga inimesi. Mereprojektis oli see lihtne, kuna sõpradega veedetud aeg on minu jaoks igal juhul kvaliteetaeg. Ainuke probleem, mis võib sellega kaasneda, on rollikonflikt juhi vs sõbrana. Kas suudad jääda vabal ajal sõbraks, trennis autoriteediks aga ennekõike inimeseks?

Tunne oma tugevusi ja nõrkusi ning leia sõbrad, kes on head selles, milles sina ei ole 

Nii käis ka projektitrennides päris mitu lisa-silmapaari minu tantsude kehadele ilusaid lihaseid vormimas. Autorina vaatan huviga, kuidas minu looming kellegi teise käe all ja kehas oma elu elama hakkab. Eriti suur tänu muidugi Laurale, kes vastupidiselt minule armastab puhastustule etappi (ja on selles väga osav!). Sellest oli palju abi neis numbrites, kus ise tantsijana osalen. Kui varasemalt olen üritanud vältida üheaegset tantsimist ja õpetamist, siis selles projektis see erinevatel põhjustel ei õnnestunud. Ja ega ma väga tahtnud ka niivõrd ägedate inimestega koos tantsimisest loobuda.

Üks roll korraga

Kuigi ma mereprojektis seda reeglit rämedalt rikun, siis kui vähegi võimalik, ära ole kokk-kondiiter-keevitaja! Samal ajal tantsu luua ja juhendada/puhastada ja tantsida on äärmiselt keeruline, kuna kõik kolm rolli vajavad kardinaalselt erinevat ajuseadistust. 

• Tantsijana pead keskenduma iseendale, oma sooritusele, emotsioonile ja tehnikale. Teistele täpselt nii palju, et olla nendega ühes rütmis/joonises ja sünergias.
• Juhendajana pead vaatama rühma kui tervikut, jälgima joondumisi, samas märkama iga tantsija väikeseid detaile, mis tervikut lõhuvad ning tegelema kõige sellega ka psühholoogiliselt – rühma vaimu hoidmine, individuaalsete paranduste tegemiste stiil, iseenda kannatlikkus jne. 
• Koreograafina pead nägema tantsus joonistuvat lugu. Pead keskenduma koreograafia potentsiaalile ja seetõttu vaatama teinekord mööda tantsijate antud hetke tehnilisest sooritusest, sest alles tantsu õppides ei saagi kõik kohe ideaalselt välja tulla. Fookus peab olema sel hetkel mitte tantsijate, vaid koreograafia parendamisel ühest küljest ka võimetekohasemaks aga teisalt koreograafiliselt paremaks.

Mitut asja korraga tehes kipuvad kõigi tulemused kannatama. Rohkem kui korra on mul tantsusammud segi läinud, sest unustan ennast juhendaja rolli ja vaatan tantsimise ajal, kas teised mäletavad täpsustusi või joonduvad. Positiivse poole pealt olen omandanud suurepärase oskuse kasvõi tõstete ajal pea alaspidi takti lugeda. Paarilisel muidugi omamoodi huvitav kogemus, kui talle kogu aeg takti kõrva karjutakse ja otsa ei vaadata.  

Valmista. trennid. ette. 

Jah, ma tean, et treener on ka inimene ja meil kõigil on häid ja halvemaid päevi, tuleb ette erakorralisi olukordi jne. Aga üldreeglina: ära tule trenni nii, et sa pole ette mõelnud, mida teha plaanid. See on ebaprofessionaalne. Kogenumad tantsijad saavad sellest aru ning kõigil on ajaraiskamise tunne. Loomeprotsessis olevate tantsudega tegelemisel tähendab see, et ideaalis on sul taskus lisaks plaan A-le ka B ja võimalusel C. 

Ka mereprojektis juhtus korduvalt, et esialgne plaan ei töötanud ning tuli võtta kasutusele järgmine idee. Loomulikult juhtus ka seda, et ükski idee ei toiminud. Siis kasutasin tavaliselt ühte kolmest variandist:

1. kui tuli kiiresti mingi enam-vähem idee, siis katsetasin seda;
2. täitsin lünga mingi väga lihtsa liikumisega, nt kõnnid, polkad, reinlendrid… ja tulin järgmises trennis selle juurde tagasi ja tegin sisukamaks;
3. jätsin selles trennis selle koha muusikas täitmata, lasin tantsijatel soovi korral improviseerida ja lubasin neile järgmiseks korraks sinna sisu luua;

Minu silmis, nii tantsija kui koreograafina, oleks kõige halvem lahendus olnud pikalt selle koha peale kinni jäämine ja ülejäänud trenniaja katsetamise peale raiskamine. See oleks okei olnud ainult juhul, kui see trenn oligi planeeritud katseteks.

Räägi

Sõnal on jõud. Hariduselt keeleteadlasena tean seda (loe ka paralleelidest keele ja tantsu vahel). Mõlemas on laused, fraasid, sõnad; saab panna punkte, komasid, hüüumärke, teha pause. Eriti märgatavad on seosed kõnega: tempo, kvaliteet, intonatsioon… Nii, nagu on igaühel meist oma idiolekt ehk ainuomane keelekasutus, on igal tantsijal ka veidi isemoodi liikumiskeel, kehahoiak, väljendusviis jne. Väidetavalt edastatakse näost näkku suhtluses ligi pool infost kehakeele kaudu. 

Selleks, et tantsija saaks ennast väljendada, peab ta teadma, mida ta öelda tahab. Ebakindlus paistab samuti kohe kehakeelest välja. Esimene samm on siiski ise loojana aru saada, mis lugu rääkida tahad, ning seejärel tantsijale mõte sõnades edasi anda. Lüürikaga muusika puhul on asi üldiselt lihtsam: “mõtle, et sa laulad seda laulu, aga kehakeeles”.

Lapsena öeldi mulle, et “ikka naerata ka tantsu ajal”. Kogenud tantsija võiks jõuda sellest aga väga mitu kihti sügavamale. Tantsu autor või tantsuõpetaja saab olla siin teejuhiks. Sõnadeta jutustades on vaja, et 100% (okei, see pole realistlik, aga vähemalt rohkem kui pool) infost jõuaks kehakeele abil publikuni – ausalt, usutavalt ja südamest.

The post Tantsuloome õppetunnid. II osa: tööstiilist. appeared first on Tantsuloits.

Read more at Tantsuloits

“Näkid” ehk “Snäkid” ehk “Pean saama lavale madala tossu, muidu suren!” oli number, mille visuaal tekkis mu peas ammu enne muusikat või koreograafiat. Mütoloogia paelub mind kohutaval kombel ja meri ei saa ju olla ilma salapäraste, imeliste, ohtlike ja ilusate mehi märga hauda meelitavate näkkideta! Mõnele mõjub nende lummus kiiremini, teisele aeglasemalt, kuid vastu seista ei suuda keegi. Peale ühe… 

“Mere südamesse” jäi sisse nii väga lihtsat kui ka väga keerulist koreograafiat. “Näkkide” puhul teadsin kohe alguses, et hakkame kompama nii tantsijate tehnilise kui ka näitlejameisterlikkuse võimete piire. See on üks kõige rohkem prooviaega, kõige rohkem ümbertegemisi, kõige rohkem tõstete katsetusi saanud tants. Aga usun, et lõpptulemus on seda väärt.

Mulle kipuvad meeldima tegevused, mis on keskmisest ohtlikumad, julgust, jõudu ja mentaalset vastupidavust nõudvamad (postitants, lumelauasõit, lohesurf, ratsutamine, jõutreening jne). Üsna loogiline on, et armastan ka tõsteid. Eriti neid, mis on ebatavalised, veidi ohtlikud, aga nii põnevad! Nii jõudiski “Näkkidesse” ka omajagu huvitavaid tõsteid – kõigepealt mina oma (hull)julgusega ees ja teised esialgu veidi kahtlevalt, kuid kasvava huviga järgi. Lahtiütlus: ärge kodus üksi järgi proovige! Meie tõstete õppimine toimus (enamjaolt) samm-sammult, läbimõeldult, teineteist turvates ja juhendades. Tõstete õppimisest-õpetamisest ja tehnikast võiksin veel terve artikli kirjutada… võib-olla hiljem.

Selle tantsu trennidest on omajagu meeldejäävaid hetki. Mõned näited:

• Laura: “Tiiu, sa panid siia mingeid posti liigutusi ju!” Tiiu: “Ei pannud!*mõttepaus*… okei, võib-olla, aga mitte teadlikult!”
• Poisid tantsu alguses: “Joonas, vaata, hüljes tuleb!”
• Mina tüdrukutele kahesajandat korda: “Te peate lõpus minema nii lähedale, et ebamugav hakkab, muidu see ei tööta!”
• Poisid arutlemas eluliselt oluliste teemade üle, nt kas näkid on limased.
• Lõin Talist jalaga kõhtu. Me ei tantsi isegi koos.
• Joonas esimeses kostüümiga proovis mu “saba” peal libastumas.
• Lenne Tamsalu laagris deemoneid valla päästmas.

… kui tantsijatelt ka küsiks, siis võiks seda loetelu ilmselt palju pikemalt jätkata. Igal juhul on olnud selle tantsu tööprotsess väga meeleolukas, piirekompav ja huvitav. Publiku vastuvõttu sellele numbrile ootan ise väga suure põnevusega.

The post Ühe tantsu lugu: “Näkid” appeared first on Tantsuloits.

Read more at Tantsuloits

Vähem on rohkem

Kõige sagedasem probleem, mis mul ka loometee algul kippus tekkima oli, et peas mahtus ühte takti või fraasi paar liigutust rohkem, kui sinna tegelikult mõistlik toppida oleks. Aju justkui aeglustas muusikat. Samuti oli vastupandamatu soov kõik head mõtted ühte tantsu suruda, mis päädis sellega, et tants sisaldas ebamõistlikus koguses kombinatsioone ja/või mitte ühtegi kordust. 

Siit esimene nipp: vähem on rohkem. Päriselt ka. Targad tantsuteadlased on seda kindlasti mõõtnud, aga usun, et on mingi kogus liigutusi sekundis, mida publik suudab registreerida ja mida tantsija suudab (olenevalt oma tasemest muidugi) kaunilt sooritada. Kui jätta tantsu hingamisruumi, siis on võimalus emotsioonidel särada. 

Inimaju armastab rütmi ja teatud aja tagant toimuvaid kordusi. Selle kohta usun, et leiab päris palju teadusuuringuid ning koreograafina on mõistlik siit omad järeldused teha. Vastukaaluks tuleb aga meeles pidada, et liigne rütmilisus või lõputu kordus uinutab aju samamoodi, nagu meditatiivne muusika. Tuleb leida tasakaal. Lihtsam öelda, kui teha…

Inspiratsiooni ei tasu oodata, see tuleb luua

Mereprojekti ajaraam oli kitsas ja ma ei saanud endale lubada, et ilmun trenni, kus peaksime õppima uut tantsu, ja teatan, et “vabandust, aga mul pole teile tänaseks midagi”. Mõni tants sündis lihtsamini, mõne jaoks tuli oluliselt rohkem vaeva näha, nt õppida käsitlema vahendeid (“Laevahukk”). Kuid elukutselise kirjaniku pühendumusega istusin igal loometööks planeeritud kellaajal laua taha või läksin saali ja tegutsesin. Mingist inspiratsiooni ootamisest ei olnud juttugi. Tuli olla kogu aeg inspireeritud ja tahtmist täis ja lihtsalt tegutseda. Keep showing up.

Selle video alguses vestlevad samal teemal kaks kuulsat kirjanikku: George R. R. Martin ja Stephen King. Martin küsib Kingilt, et kuidas ta nii kiiresti kirjutada suudab, mispeale mees vastab, et tal on kindel eesmärk iga päev kuus lehekülge valmis kirjutada – ja seda ta ka teeb. Seega 360-leheküljeline mustand saab valmis kahe kuuga. Martin naerab ja imestab. “Jää ja tule laulu” saaga fännid aga nutavad ja ootavad… juba 15 aastat V osa ilmumisest, et tuleks lubatud VI ja VII osa ning saaks teada, kuidas lugu lõppeb. King seevastu on alates 1974. aastast pea igal aastal uue raamatu välja andnud. 

Kui varem oli mul vaid kahtlus, et inspiratsioon ja ideed vajavad tööd, mitte mingit õuna pähe kukkumise momenti, siis nüüd olen selles veendunud. Jah, neid hetki on ka, kui lihtsalt tuleb suurepärane idee ja muudkui küta, aga palju sagedamini on pea tühi ja tähtaeg läheneb. Siis aitab vaid tegutsemine. Kaasasündinud andest on loomulikult abi, kuid töökuseta on see väärtusetu.

Loomulikult tuleb lisaks tööle ehk loominguga tegelemisele ka avatud silmade-kõrvade-meeltega ringi käia, kogeda teiste loomingut ja kehaga töötada, et oleks olemas tööriistakastike või inspiratsiooni pangeke, millest ammutada.

Ka halb midagi on parem kui mitte midagi

…sest selle pinnalt on võimalik edasi liikuda. Halvemal juhul saad teada, mida sa EI taha. Paremal juhul märkad, et natuke siit-sealt putitamist ja hakkab looma. 

Aju tuleb käima joosta samamoodi, nagu keha enne treeningut üles soojendada. Head ja unikaalsed ideed ei tule tavaliselt esimese 10 minutiga (ega sageli ka mitte esimese tunniga), sest alustuseks tahab keha läbi käia kõik tuttavad rajad. Uudsuse leidmine tähendab mõnikord mitu tundi asja sees istumist ja proovimist-katsetamist. See protsess võib olla üsna piinarikas ja frustreeriv. Meil kõigil tasub siinjuures meeles pidada, et headust ja lahkust võiks üles näidata mitte ainult teiste, vaid vahepeal ka iseenda vastu.

“Koreograafi blokk”

… on see, kui tead, et pead looma, aga mitte midagi ei tule. Pea on tühi, kuulad muusikat ja frustratsioon aina kasvab. 

Huvitaval kombel juhtus seda mul mereprojektis täpselt ühe korra. Ei aidanud siin ka järjekindel punnitamine. Ning see oli märk, et olin läinud totaalselt võssa. Olin leidnud muusika, mis mulle tohutult meeldis, kuid kuklas sain juba alguses aru, et seda ei õnnestu orgaaniliselt sobitada loos sinna, kuhu ta minema pidi. Tegin isegi tantsu peaaegu valmis, katsetasin ka tantsijatega, aga koju jõudes sain aru, et olin ka koreograafias lähtunud täiesti valest punktist (paaristantsust rühmaliikumise asemel). Seal oli oma huvitavaid leide, kuid tervikuna – selle projekti kontekstis – tuli mul endale tunnistada, et see on prügikastimaterjal. 

Õpi lahti laskma

Paar nädalat maadlesin oma peas dilemmaga: kas jätta muusika, mis mulle meeldib, aga mis ei sobi, või võtta muusika, mis ei meeldi nii palju, aga mis lugu toetab… Lõpuks ei jäänud muud üle, kui süda kõvaks teha ja tantsuhakatis koos muusikaga kõrvale visata ja (peaaegu) nullist uuesti alustada. Tagantjärele tarkusena oli see igas mõttes ainuõige otsus.

Täpselt samamoodi tuli korduvalt lahti lasta ägedatest viguritest või kombinatsioonidest ja kaanonitest, mis tegelikkuses päris nii nagu vaimusilmas ei töötanud.

Keerukus keerukuse pärast…?

Selles projektis õppisin väga tihti küsima iseendalt, kas keerukuse lisamine päriselt annab loo jutustamise mõttes midagi juurde või ei. Kui vastus oli “ei”, siis tuli lihtsustada. Mul on “Mere südames” õnn ja rõõm töötada absoluutselt suurepäraste, andekate ja koolitatud tantsijatega, kuid ka nemad oskavad hinnata tantsu, mida saab nautida: mis voolab loogiliselt ega sisalda seitset jalavahetust kaheksa takti jooksul… 

Riietuse olulisusest

Üks asi, millele ma koreograafina pikalt (teadlikult) ei mõelnud, oli riietus. Mis sul seljas on mõjutab seda, kuidas sa liigud – ja seda nii tantsija kui loojana. Huvitaval kombel pani mind seda märkama postitantsuga tegelemine, mis on kurikuulus oma napi riietuse poolest (jah, sel on omad praktilised põhjused ka, aga see pole tänane teema). Kui rahvatantsutrennis olin harjunud käima kogu aeg samas “vormiriietuses”, siis postitrenni võisin selga panna mida iganes. Hakkasin märkama, kuidas valikut mõjutas nii tuju kui taustamuusika (kui teadsin ette, mida plaanin kasutada). Sealt omakorda, kuidas valitud riietus mõjutas seda, kuidas ma ise liikusin ja mis trikke tegin või teha sain, sest näiteks pikkade pükstega pole mõned trikid postil tehniliselt sooritatavad. 

Kui mul on tantsu luues seljas seelik, siis on tõenäolisem, et tantsus on käed seelikus, lisanduvad mingid pöörded, kus seelik kaunilt keerleb jne. Samuti muutub liikumine automaatselt pehmemaks, naiselikumaks. Mereprojekti trennides kandsin enamasti üsna lühikest seelikut, millest oli veidi ebamugav kinni hoida. Tähelepanelik silm märkab ka, et koreograafias on meil palju liikumist käed all ja mitte seelikus. Seevastu näiteks meestetantse lõin mereprojektiks alati pükstes, kuna see andis jõulisema tunnetuse. 

Ka riietuse värv võib anda oma panuse koreograafia värvingule. On selle kohta ju terve teooria, kuidas värvid meie tujusid mõjutavad. Märkasin, et mereprojektis soovisin kanda musta. Ka meie projekti särgid said musta värvi. Ja ma ei ole üldse see inimene, kes igapäevaselt üleni mustas ringi käiks! Must mõjus mulle neid tantse luues ja tantsides neutraalselt – nagu tühi lõuend, millele võis kanda mida iganes, sest tantse oli palju, kõik eriilmelised. Tundsin, et nii oli mul emotsionaalselt kõige lihtsam vastavalt tantsule häälestuda. Sarnase tulemuse oleks ilmselt andnud ka muu neutraalne värv, nt beež, hall, valge.

The post Tantsuloome õppetunnid. I osa: koreograafia loomisest. appeared first on Tantsuloits.

Read more at Tantsuloits