Kuigi tantse olen aktiivselt loonud-õpetanud umbes kümme aastat, siis mereprojektile lühikese ajaga terve hunniku tantsude loomine sundis ka ennast rohkem analüüsima. Loomeprotsessist saab pikemalt lugeda sellest logiraamatu sissekandest. Nüüd panin kirja mõned õppetunnid, mõtted ja tähelepanekud, mida olen nii varasemalt kui mereprojekti käigus õppinud. Need on tasapisi hakanud kujunema minu praeguse aja checklistiks või põhimõteteks. Olen kõigi nende vastu varem eksinud ja kindlasti eksin aeg-ajalt ka edaspidi, aga öeldakse ju, et vigade parandamise esimene samm on nende tunnistamine. Eks igaüks peab leidma oma tõe, millest koreograafi-tantsuõpetajana juhinduda, aga pakun algatuseks mõtteainest.
Vähem on rohkem
Kõige sagedasem probleem, mis mul ka loometee algul kippus tekkima oli, et peas mahtus ühte takti või fraasi paar liigutust rohkem, kui sinna tegelikult mõistlik toppida oleks. Aju justkui aeglustas muusikat. Samuti oli vastupandamatu soov kõik head mõtted ühte tantsu suruda, mis päädis sellega, et tants sisaldas ebamõistlikus koguses kombinatsioone ja/või mitte ühtegi kordust.
Siit esimene nipp: vähem on rohkem. Päriselt ka. Targad tantsuteadlased on seda kindlasti mõõtnud, aga usun, et on mingi kogus liigutusi sekundis, mida publik suudab registreerida ja mida tantsija suudab (olenevalt oma tasemest muidugi) kaunilt sooritada. Kui jätta tantsu hingamisruumi, siis on võimalus emotsioonidel särada.
Inimaju armastab rütmi ja teatud aja tagant toimuvaid kordusi. Selle kohta usun, et leiab päris palju teadusuuringuid ning koreograafina on mõistlik siit omad järeldused teha. Vastukaaluks tuleb aga meeles pidada, et liigne rütmilisus või lõputu kordus uinutab aju samamoodi, nagu meditatiivne muusika. Tuleb leida tasakaal. Lihtsam öelda, kui teha…
Inspiratsiooni ei tasu oodata, see tuleb luua
Mereprojekti ajaraam oli kitsas ja ma ei saanud endale lubada, et ilmun trenni, kus peaksime õppima uut tantsu, ja teatan, et “vabandust, aga mul pole teile tänaseks midagi”. Mõni tants sündis lihtsamini, mõne jaoks tuli oluliselt rohkem vaeva näha, nt õppida käsitlema vahendeid (“Laevahukk”). Kuid elukutselise kirjaniku pühendumusega istusin igal loometööks planeeritud kellaajal laua taha või läksin saali ja tegutsesin. Mingist inspiratsiooni ootamisest ei olnud juttugi. Tuli olla kogu aeg inspireeritud ja tahtmist täis ja lihtsalt tegutseda. Keep showing up.
Selle video alguses vestlevad samal teemal kaks kuulsat kirjanikku: George R. R. Martin ja Stephen King. Martin küsib Kingilt, et kuidas ta nii kiiresti kirjutada suudab, mispeale mees vastab, et tal on kindel eesmärk iga päev kuus lehekülge valmis kirjutada – ja seda ta ka teeb. Seega 360-leheküljeline mustand saab valmis kahe kuuga. Martin naerab ja imestab. “Jää ja tule laulu” saaga fännid aga nutavad ja ootavad… juba 15 aastat V osa ilmumisest, et tuleks lubatud VI ja VII osa ning saaks teada, kuidas lugu lõppeb. King seevastu on alates 1974. aastast pea igal aastal uue raamatu välja andnud.
Kui varem oli mul vaid kahtlus, et inspiratsioon ja ideed vajavad tööd, mitte mingit õuna pähe kukkumise momenti, siis nüüd olen selles veendunud. Jah, neid hetki on ka, kui lihtsalt tuleb suurepärane idee ja muudkui küta, aga palju sagedamini on pea tühi ja tähtaeg läheneb. Siis aitab vaid tegutsemine. Kaasasündinud andest on loomulikult abi, kuid töökuseta on see väärtusetu.
Loomulikult tuleb lisaks tööle ehk loominguga tegelemisele ka avatud silmade-kõrvade-meeltega ringi käia, kogeda teiste loomingut ja kehaga töötada, et oleks olemas tööriistakastike või inspiratsiooni pangeke, millest ammutada.
Ka halb midagi on parem kui mitte midagi
…sest selle pinnalt on võimalik edasi liikuda. Halvemal juhul saad teada, mida sa EI taha. Paremal juhul märkad, et natuke siit-sealt putitamist ja hakkab looma.
Aju tuleb käima joosta samamoodi, nagu keha enne treeningut üles soojendada. Head ja unikaalsed ideed ei tule tavaliselt esimese 10 minutiga (ega sageli ka mitte esimese tunniga), sest alustuseks tahab keha läbi käia kõik tuttavad rajad. Uudsuse leidmine tähendab mõnikord mitu tundi asja sees istumist ja proovimist-katsetamist. See protsess võib olla üsna piinarikas ja frustreeriv. Meil kõigil tasub siinjuures meeles pidada, et headust ja lahkust võiks üles näidata mitte ainult teiste, vaid vahepeal ka iseenda vastu.
“Koreograafi blokk”
… on see, kui tead, et pead looma, aga mitte midagi ei tule. Pea on tühi, kuulad muusikat ja frustratsioon aina kasvab.
Huvitaval kombel juhtus seda mul mereprojektis täpselt ühe korra. Ei aidanud siin ka järjekindel punnitamine. Ning see oli märk, et olin läinud totaalselt võssa. Olin leidnud muusika, mis mulle tohutult meeldis, kuid kuklas sain juba alguses aru, et seda ei õnnestu orgaaniliselt sobitada loos sinna, kuhu ta minema pidi. Tegin isegi tantsu peaaegu valmis, katsetasin ka tantsijatega, aga koju jõudes sain aru, et olin ka koreograafias lähtunud täiesti valest punktist (paaristantsust rühmaliikumise asemel). Seal oli oma huvitavaid leide, kuid tervikuna – selle projekti kontekstis – tuli mul endale tunnistada, et see on prügikastimaterjal.
Õpi lahti laskma
Paar nädalat maadlesin oma peas dilemmaga: kas jätta muusika, mis mulle meeldib, aga mis ei sobi, või võtta muusika, mis ei meeldi nii palju, aga mis lugu toetab… Lõpuks ei jäänud muud üle, kui süda kõvaks teha ja tantsuhakatis koos muusikaga kõrvale visata ja (peaaegu) nullist uuesti alustada. Tagantjärele tarkusena oli see igas mõttes ainuõige otsus.
Täpselt samamoodi tuli korduvalt lahti lasta ägedatest viguritest või kombinatsioonidest ja kaanonitest, mis tegelikkuses päris nii nagu vaimusilmas ei töötanud.
Keerukus keerukuse pärast…?
Selles projektis õppisin väga tihti küsima iseendalt, kas keerukuse lisamine päriselt annab loo jutustamise mõttes midagi juurde või ei. Kui vastus oli “ei”, siis tuli lihtsustada. Mul on “Mere südames” õnn ja rõõm töötada absoluutselt suurepäraste, andekate ja koolitatud tantsijatega, kuid ka nemad oskavad hinnata tantsu, mida saab nautida: mis voolab loogiliselt ega sisalda seitset jalavahetust kaheksa takti jooksul…
Riietuse olulisusest
Üks asi, millele ma koreograafina pikalt (teadlikult) ei mõelnud, oli riietus. Mis sul seljas on mõjutab seda, kuidas sa liigud – ja seda nii tantsija kui loojana. Huvitaval kombel pani mind seda märkama postitantsuga tegelemine, mis on kurikuulus oma napi riietuse poolest (jah, sel on omad praktilised põhjused ka, aga see pole tänane teema). Kui rahvatantsutrennis olin harjunud käima kogu aeg samas “vormiriietuses”, siis postitrenni võisin selga panna mida iganes. Hakkasin märkama, kuidas valikut mõjutas nii tuju kui taustamuusika (kui teadsin ette, mida plaanin kasutada). Sealt omakorda, kuidas valitud riietus mõjutas seda, kuidas ma ise liikusin ja mis trikke tegin või teha sain, sest näiteks pikkade pükstega pole mõned trikid postil tehniliselt sooritatavad.
Kui mul on tantsu luues seljas seelik, siis on tõenäolisem, et tantsus on käed seelikus, lisanduvad mingid pöörded, kus seelik kaunilt keerleb jne. Samuti muutub liikumine automaatselt pehmemaks, naiselikumaks. Mereprojekti trennides kandsin enamasti üsna lühikest seelikut, millest oli veidi ebamugav kinni hoida. Tähelepanelik silm märkab ka, et koreograafias on meil palju liikumist käed all ja mitte seelikus. Seevastu näiteks meestetantse lõin mereprojektiks alati pükstes, kuna see andis jõulisema tunnetuse.
Ka riietuse värv võib anda oma panuse koreograafia värvingule. On selle kohta ju terve teooria, kuidas värvid meie tujusid mõjutavad. Märkasin, et mereprojektis soovisin kanda musta. Ka meie projekti särgid said musta värvi. Ja ma ei ole üldse see inimene, kes igapäevaselt üleni mustas ringi käiks! Must mõjus mulle neid tantse luues ja tantsides neutraalselt – nagu tühi lõuend, millele võis kanda mida iganes, sest tantse oli palju, kõik eriilmelised. Tundsin, et nii oli mul emotsionaalselt kõige lihtsam vastavalt tantsule häälestuda. Sarnase tulemuse oleks ilmselt andnud ka muu neutraalne värv, nt beež, hall, valge.
