Muusika: Pärlin “Mariin”
See tants kordub etenduses kaks korda. Ei, mul ei saanud ideed otsa. Kordus on taotluslik, kuna merelemineku-merelttuleku tsükkel on rannarahva elus lõputus korduses. Nii ka meie loos. Esimesel korral jätavad ema ja tütred rannas hüvasti isaga, teisel korral juba ka väimeestega.
Iga hüvastijätt on kurb. Ka siis, kui tead, et tegelikult tuleb ju kallis inimene tagasi. Või vähemalt loodad, et tuleb. Sest kui rännata ajas tagasi 19. sajandi lõppu, kus toimuvad meie lavastuse sündmused, siis ei ole tagasitulek garanteeritud. Meri on karm, annab ja võtab.
Rannarahvas on aga sitke tõug. Öeldakse ju, et õige hiiu naine peab üles kasvatama joodikust mehe ja seitse last. Muidugi ka ära tegema kõik majapidamistööd, sest mees on kas merel või kui maismaal, siis meri põlvini. Õnneks “Mere südames” pereemal päris nii kehvasti abikaasa valikuga ei läinud, aga sitkust on temas sellegipoolest. “Mere kutses” on näha, et ka meretuultest ja kadakajuurtest voolitud randlastel on tunded, kuid neid lastakse paista vaid pinnavirvendusena.
Sammustikku luues kiikasin rannarootslaste tantsupärandisse ja meenutasin Rootsis vahetusõpilasena veedetud aega. Mul oli võimalus ühe kohaliku rühmaga koos treenida ning õppida otse allikast nii erinevaid variante polskat kui hambot. Rütmiliselt oli see algul ikka uskumatult võõras, aga ajapikku hakkas väga meeldima. Lainerütmis loksuvat varianti hambost kasutasin ka “Mere kutses”.
