Kuidas luua 6 kuuga 30 tantsu*

* Asjaolude huvides olgu täpsustatud, et tegelikult on “Mere südames” kokku 31 numbrit, millest kõiki ei saa klassikalises mõttes tantsudeks nimetada. Siiski sisaldavad need kõik liikumist ja loo jutustamist kehakeeles. Üks tants (“Mere kutse”) kordub lavastuses kaks korda ja ainult üks tants (“Tütre kiri isale”) oli valmis enne kogu protsessi algust.

Kui ootate siit õpetust, kuidas loomehoovustes eduni liuelda, siis peate võib-olla pettuma. Tsiteerides Ülo Luhti, siis: “Ma ei pretendeeri tõele…” Panin kirja oma lähenemisloogika, kogemused ja tähelepanekud loomeprotsessist, mis võivad, aga ei pruugi olla kellelegi teisele kasulikud. Kas see on vähemalt huvitav? Seda hinnake teie.

Lühike vastus pealkirjas püstitatud küsimusele on distsipliin, süsteemsus ja väga suur töövõime. Anne võib olla, aga kui eelnevat ei ole, ei maksa see midagi.

Püsikollektiiviga töötades on autoril suur luksus kasvõi lõputult katsetada ja oma loomingut lihvida. “Mere südames” (ehk mereprojektis, nagu asjaosalised seda kutsuvad) oli mul ees väga range ajaraam: detsembri alguseks pidid kõik lavastuses sisalduvad numbrid valmis olema, et detsembri lõpus saaksime kogu loo esmakordselt otsast lõpuni läbi tantsida. See tähendas pöörast rütmi nii mulle loomises kui tantsijatele õppimises. Raskuskese langes seega tegelikult esimesele neljale kuule, mille jooksul valmis 28 numbrit. See tähendas 1,6 uue numbri väljamõtlemist ja õppimist nädalas. Pärast esimest montaaži viskasin ühe numbri kavast välja ja lisasin neli juurde (hea diil, eksole), et täita loo sisulised lüngad.

Loomeprotsessi algus

Unistus tantsulavastusest oli mu peas keerelnud juba aastaid, kuid ametlikult algas mereprojekti loomeprotsess 2025 juulis pärast üldtantsupidu. Nüüd tuli mul päriselt tegudele asuda, sest sõbrad-tantsijad olid esialgsesse ideesse pühendatud ja nõusoleku osalemiseks andnud. Olin võtnud kahenädalase puhkuse, mil kavatsesin kodus Hiiumaal täielikult loo vormimisele ja koreograafiate sünnitamisele keskenduda. 

Tagantjärele vaadates kulus see periood peamiselt etenduse süžee paikaloksutamisele. Kuulasin lõputult lugusid, mida olin potentsiaalsete muusikatena välja valinud, tõstsin neid ühte ja teist pidi ringi ja visualiseerisin pilte lavastusest. 

Hakkasin ka uuesti jooksmas käima. Projekti esitusloendit kuulates ja mõtetes seal maailmas viibides lendas 8-10 km pea märkamatult. Unistasin ja mõtisklesin loo üle, kuulasin muusikaid ja visualiseerisin liikumise kvaliteete ja mustreid. Jätsin meelde aktsente ja kõnekaid kohti muusikast, mida hiljem ära kasutada. Mu peas tantsisklesid varjud nagu unenäos, muutudes hetketi selgemaks ja liigutustelt konkreetsemaks, siis jälle hajudes üldisemaks. Ahmisin ka ümbritsevat kõigi meeltega – ainult kõrvus mängis muusika. Sättisin liikumisringi näiteks päikeseloojangule, läbi rannast ja metsast ja vihmasajust, mööda udusse mattuvast heinamaast… Püüdsin meelde jätta lõhnu ja tundeid, et neist hiljem ammutada. 

Jõudis kätte augusti teine pool ja mõistsin, et olen oma loometööga graafikust totaalselt maas…

Esimene etapp: kvaliteeditaju varjuteater

Olen tantse loonud teadlikult umbkaudu viimased 10 aastat. Kogemus ütleb, et eespool kirjeldatud “tantsivad varjud” on tavaliselt minu loomeprotsessi esimene etapp. Selles etapis toimuvat on kõige raskem sõnadega kirjeldada. Siin ei teki tavaliselt veel konkreetseid samme, aga on mustrid, tunne, emotsioon ja kvaliteet (suur-väike, sirge-spiraal, kiire-aeglane jne). Just viimane on siin minu jaoks kõige olulisem märksõna, mida parema puudumisel selle tajuvormi kirjeldamiseks enamasti kasutan. Unenäoline on vist kõige täpsem sõna aga üldise kogemuse kohta: see etapp on ühtaegu väga visuaalne ja füüsiline, samas kohati käest libisev nagu liiv.

Teadvustamata, mingist sisemisest tungist kannustatuna lõin tantse tegelikult lapsena kogu aeg. Mäletan, et olin umbes 6-7-aastane, kui käisin Sõru paadikuuris VLÜ kontserdil ja olin neist täiesti lummatud. Ema räägib siiani, kuidas ma terve kontserdi kõlari all istusin. Loomulikult osteti siis mulle VLÜ kassett “Jää jumalaga Eestimaa 1”, mille ma vist ribadeks kuulasin. Tegin elutoas iseendaga ja iseendale tantsukontserte: kassett läks algusest mängima ja mina tantsima ja lõpetasin alles siis, kui lint läbi sai. Vaatama ma üldiselt kedagi ei kutsunud – see polnud minu jaoks oluline. Olin tantsides nagunii omas maailmas. Hiljem tegime sõbrannadega algklassides klassiõhtutele tantse. Eriti popp oli Eurovisiooni lugude järele tegemine, sest neis oli sageli ka efektne koreograafia. Kahjuks või õnneks ei ole mul kõigest sellest videomaterjali säilinud.

Tagasi augusti 2025. Teadsin, et varjuteatri etapist välja saamiseks on mul vaja hakata tantsima. Eelistatult kellegagi koos. Veel parem, kui rühmaga, kuna valdav osa koreograafiaid pidi ju loodama suuremale seltskonnale. Samuti teadsin, et surve ja tähtajad mõjuvad mulle hästi. Leppisin seega kokku esimese prooviaja tantsijatega. Nüüd pole enam pääsu…

Vaadates tagasi “Mere südame” kõige intensiivsemale loomeprotsessile ehk esimesele neljale kuule, siis heaks esimese etapi käivitajaks olid ühistransport, autorool ja vann. Keha oli paigal, aga mõtteis olin mujal, varjuteatris. Roolis tegelikult väga halb tegevus, sest oli olukordi, kus sõitsin punktist A punkti B nii, et sõidust endast ei mäletanud suurt midagi. Vann enne mereprojekti eriti kasutust ei leidnud, aga millegipärast just selle lavastuse protsessi käigus tekkis vastupandamatu soov pea igal õhtul poole ööni vees liguneda ja mõttes tantsida. Mõnikord panin muusika mängima, mõnikord mitte, sest tegelikult pole seda pärast tuhandekordset kuulamist enam vaja: iga noot on nii pähe kulunud, et võib lihtsalt mälust käima panna. Praktiliselt eluaegne tantsukogemus tegi ka varju-avatari peas tantsima panemise lihtsaks.

Teine etapp: muusika üleskirjutamine

Selleks kasutan ma enamasti excelit. Jah, lugesid õigesti. Tegelikult küll Google Sheetsi, et saaksin igal hetkel igal pool sellele ligi. Aga kefiir-keefir… Kui õigesi mäletan, siis sain selle nipi 2015-16 rahvatantsujuhtide koolis õppides Kalev Järvelalt. Kuna ma originaalsüsteemi päris täpselt ei mäleta, siis kirjeldan oma loogikat samm-sammult:

1. Kuula muusikat, tuvasta taktimõõt ja värvi üks ruuduke ühe takti kohta. Üks rida = üks fraas. Sama meloodia (nt A-osa) = sama värv. Siit tekib päris hea ülevaade, näiteks mitu erinevat kombinatsiooni peaks tantsus sisalduma ja mitu korda need korduvad. Värvi tugevusega võib eristada ka sama meloodia valjemat (nt mängib mitu instrumenti) / vaiksemat (nt mängib üks pill) osa. Veel võib erimärkidega tähistada olulisi aktsente jne.
2. Kui muusikal on sõnad ja kui pead neid oluliseks (üldiselt tasub), siis kirjuta need fraasi peale või kõrvale.
3. Nimeta fraasid, nt A1, B2, A2, B2, vaheosa jne.
4. Märgi faaside algusesse sekundid muusikas, millal see osa algab. Usu mind, see lihtsustab hiljem oluliselt tööd. Reklaamiminutid: mu sõber ja mereprojekti tantsija Henry Veskioja tegi mõned aastad tagasi bakatööna äpi, millega saab muusikafaili telefonist erineva tempoga mängida ja lisada järjehoidjaid konkreetsetele sekunditele. Hoiab aega kokku, kui klaverisaatjat ei ole ja tahad trennis muusikaga läbi teha nt B osast alates või kui harjutamiseks vaja tempot alla tõmmata. Henry lubas kõigile küsijatele lahkesti jagada 🙂  
5. Nüüd tulista fraaside kõrvale või peale kõik ideed, mis esimeses etapis liikumise kohta tekkisid. Mina teen seda täiesti vabas vormis, kuna need on märkmed mulle endale. Nt kui tean, et tahan B3 osa lõppu tõstet või A1 osa algusesse stoppkaadrit või C osa on midagi spiraaljat…
6. Kuula muusikat korduvalt ja täienda tabelit ideedega, kuni tunned, et tahaks hakata katsetama -> liigu järgmisesse etappi. Mina tulen järgmistes etappides korduvalt exceli juurde tagasi ja täiendan seda. Samuti kasutan ma seda konspektina tantsu õpetamisel. 
7. Profit. 

Kolmas etapp: oma keha on kuningas

Kolmandas etapis on tagumine aeg püsti tõusta ja liikuma asuda. Lihtsamaid tantsukesi lastele on võimalik luua ka laua tagant tõusmata, aga üldiselt olen ma seda usku, et oma keha on kuningas. Mõttes loodud liikumised tasub enne tantsijate ette minemist ikkagi kehal valideerida, et kõik jookseks loogiliselt ja oleks teostatav. 

Keha kipub improviseerides kasutama palju lihasmälu. Mida laiahaardelisem ja mitmekesisem kogemus on kehal, seda suurem on tõenäosus luua unikaalseid, efektseid ja samas loogilisi liikumismustreid. Usun, et mind aitab selles etapis tohutult, et olen harrastanud väga palju erinevaid stiile: lisaks rahvatantsule pikemalt swingi (lindy hop, collegiate shag, stepp), postitantsu (acro, exotic), klassikalist tantsu, samuti saanud tugeva baasi tantsukoolide (rahvatantsujuhtide kool, Ilma Adamsoni tantsukool) mitmekesistest õppekavadest. Üksikuid tunde või kursuseid olen võtnud veel lugematus hulgas stiilides, sest see lihtsalt on nii põnev ja arendav! Käin ka igal võimalusel vaatamas tantsukontserte ja veedan tegelikult liiga palju aega Instagramis ja YouTube’s tantsuvideoid scrollides. 

Mereprojekti tantse luues ei seadnud ma endale rahvatantsu liiga rangelt raamiks, vaid lasin muusikatel endaga kõneleda. Nii ilmusid tantse vürtsitama ka täiesti mitte-rahvatantsulikud elemendid nii vahendite, kostüümide kui liikumiste näol. 

Teadsin, et üks potentsiaalne ohukoht selles lavastuses on hakata ennast kordama ja muutuda koreograafiliselt igavaks, kuna plaan oli ju kogu tund+ tantsu ise välja mõelda. Kõigil loojatel üldiselt on oma käekiri ja ilmselt on see ka minul, kuigi mul on hetkel veel raskusi iseenda välisvaatlejana analüüsimisega, et seda kirjeldada. Esmase tagasiside põhjal olen vist suutnud liigsest enesekordusest hoiduda.  

Neljas etapp: teistega katsetamine

Kodus oli mul enamasti abiks kujuteldav paariline, paaril korral ka Andres. Päris paarilisega läbi tehes mõnikord siiski selgus, et kujuteldav ja päris paariline samamoodi ei liikunud. Siis tuli kiirelt kohapeal genereerida plaan B või C. Õnneks on kogenud tantsijatega töötades mitu pead ikkagi mitu pead ja isegi, kui mõnikord andsin neile veidi ähmase sisendi liikumiseks, suutsid nad selle vormi anda. Kõige suurem õnn või õnnetus ära täita paarisliikumiste meeste osa tekkinud lüngad langes mu tantsupartnerile Joonasele. See tähendas, et mõnikord ma lihtsalt lükkasin-tõmbasin teda sinna, kuhu vaja, mõnikord ütlesin, et “sa pead jõudma siia, aga ma täpselt ei tea veel kuidas” ja mõnikord tulin, elevil pilk silmis, Instagramist leitud videoga: “me nüüd teeme sellist tõstet”. 

Kuigi koreograafia seemne istutab tantsu autor, siis lõpptulemus sünnib alati vähemal või rohkemal määral kollektiivselt. Selles mõttes on kõik tantsijad, kes osalevad loomeprotsessis “kehadena” veidi ka kaasautorid. Sama seemnekest teisele kollektiivile istutades võivad koreograafia nüansid saada hoopis teistsugused.

Piiratud ajalise ressursiga, nagu mul antud projektis oli, pidi olema esmalt endal väga hea kujutlusvõime, kuidas ja kuhu grupp liigub. Siis tuli see kõik tantsijatele selgeks teha. Üksik tantsija võid olla sina ise. Paar on samuti hoomatav üksus. Grupp, mis koosneb X paarist, on täiesti omaette organism. Mitmekesi sama liikumist tehes see võimendub, sageli ka teisendub. Samas on igal tantsijal oma isikupära ja liikumiskeel, kuigi mereprojetis aitas seda siluda ühine taust Kuljusest. Rühmaga on võimalik luua erinevaid mustreid, mängida kompositsioonivahenditega (näiteks kaanon, laine, tekitada kontraste tasandites jne).

Luua on mõnus, kui tunned oma tantsijaid ja nende võimeid. Ka neljas etapp on oluliselt lihtsam, kui rühm ja isiksused selle sees on tuttavad. Üle võimete käiv koreograafia tekitab frustratsiooni kõigis. Samuti ka teinekord liiga lihtne liikumine. Kogenud tantsija tahab väljakutset, aga tantsuõpetaja ülesanne on ära tajuda mõistlikkuse piir väljakutse keerukuse, ajaraami ja tantsijate võimete maatriksis.

Viies etapp: mis halvasti, see uuesti

Kui muusika on otsast lõpuni täidetud, siis kas tants on valmis? Sõltub. Enda puhul olen märganud, et kui olen muusika lõpuni ära tantsinud, siis üldiselt ma liiga suurt ahvatlust muudatusi teha ei tunne. Loomulikult on siin erandeid. Kui mingi koht tantsus ikka üldse ei tööta, siis teen ringi. 

Siit etapist alates hakkab minu jaoks loomeprotsessi see osa, mida ma kuigipalju ei naudi… Parima tulemuse nimel oleks õige muidugi siin uuesti ja uuesti analüüsida, kas valminud tants kannab sõnumit, mida plaan oli edastada; kas liikumised on tantsija jaoks loogilised või saaks midagi parandada; kas keeruline element on tegelikult pusimist väärt st kas see näeb ka päriselt efektne välja. 

Umbes sellest etapist alates kipub mu tähelepanu vaikselt nihkuma käesolevalt tantsult uutele ideedele, mis tahavad peast välja ronida. Kuulan näiteks koju sõites muusikat, mis inspireerib, varjud juba tantsivad silme ees ja… tahaks hoopis sellega tegelema hakata. Aga veel ei saa, esmalt tuleb töösolev asi valmis teha.

Kuues etapp: puhastustuli

Tantsude puhastamise etapp on mu absoluutne mittelemmik. Õnneks liitus umbes siin etapis meiega Laura Tibar, kellele vastupidiselt see etapp väga meeldib ja sobib. Tänu Kuljusele olen saanud tugeva kooli, kuidas tantse puhastada, aga olen ajapikku aru saanud, et loomise protsessi naudin hulka rohkem. Veidi küsitav, kas seda etappi üldse pidada loomeprotsessi osaks, kuna siin ei pruugi protsessi juht olla enam autor ise. Lavakõlbuliku lõpptulemuse saavutamiseks on see etapp aga kahtlemata oluline. 

Selles etapis tõusevad äärmiselt oluliseks tantsujuhi oskused:

• Ettevalmistustöö ja analüüs: mis on need kohad, mis vajavad tantsus veel tähelepanu? Mereprojekti puhul filmisime iga trenni lõpptulemust. Regulaarse kollektiiviga (nt Tulilindudega) töötades ei filmi ma tavaliselt iga trenn, vaid esinemiste eel või pärast põhjalikku täpsustamist. Esimese märkmete ringi tegin pärast trenni õhtul koju jõudes ja videot vaadates. Teise enne järgmist trenni, mil selle tantsuga uuesti tegelema hakkasime.
• Aja planeerimine: kui palju aega mul on selle tantsuga tegelemiseks? Millele keskenduda, mis on vähem oluline? 
• Terav silm: kuidas näeb välja tervikpilt? Kas tantsijad individuaalselt teevad seda, mis ette nähtud oli?
• Oma tantsijate tundmine: mis on mõistlikud ootused minu tantsijatele selles ajaraamis? Mis on nende motivatsioon trennis käia? Kuna rahvatants on lõbu, mille eest kahjuks tantsijatele palka ei maksta, siis peitub motivatsioon enamasti seltskonnas, soovis saada paremaks, väljundis (esinemised) vmt. Sellest sõltub, kui palju võib tantsijaid “suruda” ilma, et soov trennis käia sellest kannataks. 

Hindan tantsu ja sammu puhtust (kuljuslasena muudmoodi ei saakski), aga ajaraam sunnib ka mereprojektis tõmbama piire. Kust on õige hetk lõpetada detailide kallal nokkimine? Paratamatult tuleb teha valikuid, näiteks ohverdada ühe kombinatsiooni pöörlemise ühtlus teise kombinatsiooni joondumisele. Ainult nii on võimalik hoida produktiivsust ja tempot ajas. Esietenduseni on jäänud veel umbes 1,5 kuud – loodan, et olen teinud õiged valikud.