Järellainetus

“Mere südame” Tartu ja Tallinna etendustest on möödunud veidi rohkem kui nädal. Saime vist korraliku tsunamiga hakkama, sest järellainetus ei taha kuidagi vaibuda. Ka meie endi emotsioonid olid nii üleval, et kui pärast Tartu esietendust kogunesime planeeritult üheskoos tähistama, siis ka pärast Tallinna etendust (mis siis, et pühapäev ja väsitav nädal selja taga ja järgmine päev tööpäev) ei suutnud suur osa pundist koju minna, vaid koguneti Tiiu juurde ja muljetati poole ööni.

Sellist positiivse tagasiside laviini, mis pärast etendusi meid tabas, pole vist keegi meist varem kogenud. Oleme väga-väga tänulikud kõigile, kes tulid meiega vahetuid emotsioone jagama või võtsid hiljem hetke, et helistada-kirjutada. Tegime (ja teeme) oma asja hingega ja see, et õnnestus nii paljudele hinge pugeda ja inspireerida, tähendab meile palju.

Meie teekond jätkub: on suur rõõm välja hõigata, et “Mere südant” saab näha veel vaid kahel korral: 10. juulil Saaremaal Soela sadama paadikuuris ja 11. juulil Hiiumaal Kärdla sadama villalaos. Piletid on juba müügil Piletikeskuses. Mõlemad etenduspaigad on atmosfäärilised ja erilised, aga ka kompaktsed – tasub kiirustada, sest huvilisi mahub saali vaid piiratud hulk.

Suuliselt öeldud sõnad jäävad mällu, aga kirjasõna ajalukku. Siia väga erilisse logiraamatu sissekandesse kogusime kokku väikese osa projektis osalejate ja pealtvaatajate mõtete järellainetusest.

Ulrika Saar

“Mere südame” tantsija, kujunduse autor ning koos Kristaga sotsmeedia & turunduse tandemi raugematu pärituul

Oh seda trilli ja tralli, mis meie väike-suur projekt endaga kaasa tõi! Nüüd esimene päev pärast meie etenduste nädalat ei tundu päris reaalne, et kas tõesti on projekti kulminatsioon lõpule jõudnud. Meel on küll väheke nukker, aga eks see on iga imetabase asja lõppemisega nii. 

See on olnud pikk ja intensiivne töö mitmeid ja mitmeid kuid ning osutunud meie kõigi jaoks niivõrd palju suuremaks, kui algselt Tiiule “jah” ütlesime. Oleme saanud selle aja jooksul koos kasvada, üksteise seltskonda nautida, nuriseda pikkade trennide üle ja siis ikka kokku tulla, et trenni teha. Ja kuigi alguses olin ma projektis lihtsalt tantsijana, siis novembris Norrast tagasi tulles (ja 2 kuud trennivideoid kadedusega jälgides ja kodus õppides) olin Krista ilmsüütu sõnumi peale “Kas sa saad Tiiu trenni juba 18 tulla? Tegelen Mere südames turundusega ja äkki oled sa nõus natuke aitama ja mõtteid genema” ka tunnike hiljem ootamatult projektis sees nii turundajana kui ka kujundajana. Ja oi kui palju tasandeid see minu jaoks projekti lõi, sest lisaks trennidele sai ka nendes luua sisu ning näidata sotsiaalmeedias kõikidele sõpradele, tuttavatele ja muidu huvilistele KUI lahe punt ja sats sellist vägevat unistust täide viib. 

Ja muidugi on väga paitav kuulda tagasisidet, et kui vahva turundus meil on ning uusi postitusi lausa oodatakse huviga. Tuleb tõdeda, et lihtne on näidata maailmale asja, millesse ka ise nii väga usud ja millele hingega kaasa elad. Ja seda lihtsam on ka sisu luua, kui kõik on nii agarad aitama ja kõiksugu videotes kaasa lööma. 

Laur-Eric Rattus

“Mere südame” tantsija

Möödas on umbes täpselt nädal momendist, kui astusime lavale ning “Mere süda” higi, pisarad, veri ja vaev jõudis publiku silmadeni. Kui jaanuaris veel tundus aprillikuu ja etendused kauge tulevikuna, siis täna tundub, et augustikuu, kus esimesed proovid algasid, oli justkui eile. Ei osanud ju keegi meist ette näha, et kui Tiiu ütleb “noh nii paar trenni”, siis lõpuks päädib see pikkade teisipäevade, neljapäevade ja pühapäevadega. Aga kuigi trenn võis olla raske – ei tasu unustada, et lisaks Tantsuloitsule oli meil ka väga palju muid projekte käsil, siis oli see kõik seda väärt. Olenemata, kui põhjas keegi käis, kui väsinud või magamata me olime või kui palju suutsime mingeid kohti täpsustada ja täpsustada, siis oli see kõik seda väärt.

Ma tunnen, et kuigi vahel oli tõesti keeruline, siis oli see kogemus ja elamus seda väärt, sest kuigi ma ise seda etendust kunagi saalist ei saa näha, siis ega laval tantsides ongi lahedam. Tiiu küpsetas kokku meeletult vahvad tantsud ning erinevad lahendused ja loojutustus võimendasid seda, et ka meil endil oli seda põnev teha, põnev jälgida ning see polnud järjekordne kontsert. Lugu, mis on täielik klišee – armastus ja meri, maailma üks vanimaid lugusid, ent tegelased, jutustus ja tantsijad kandsid ning tõstsid selle uutesse kõrgustesse. Uskumatu, ent ainuke variant, kuidas see lavastus etenduda sai.

Seljataha jääb üks pikk meretee, mis täpselt nagu etendus ise, oli täis naeru, pisaraid, rõõmu, valu, igatsust, seiklusi ja lõpmatuid mälestusi, mis on üks lahedamaid seiklusi, mis minu tantsuteel…või üldse….teel… juhtunud on. Mul on siiralt hea meel, et sain kutse selles projektis osaleda ja et selle vastu võtsin ning aitäh Tiiule – igaüks võib teha kunsti, aga panna kunst teisi kõnetama on oskus, mida igal inimesel arsenalis pole. Ja ega siis muud kui järgmiste kordadeni?

Stefen Sumla

“Mere südame” tantsija

Ahoi!

Mäletan hästi, kui laulupeo ajal Tiiu tegi Messengeri grupi, kus ta jagas siis oma “väikest” ideed, mida ta sooviks täide viia. Mõtlesin tol hetkel, et kui raske see ikka saab olla. Ja vot, see sai olema ikka paras proovilepanek.

Esimeses trennis õppisime uut tantsu (“Merele!”) ning peale trenni hakkasin mõtlema, et kuidas ma küll ~30 uut tantsu endale selgeks teen poole aastaga. Õnneks kõike tantse ei pidanud õppima, sest olemas on selline asi nagu koormuse jaotamine ja tegelaskujud. Isegi, kui ma oleks väga tahtnud, siis paraku vuntsiga kapten ei sobi “Hõõgamisse”. Seega sai rahulikult omad tantsud selgeks õppida ja siis salt bae-likult vürtsi oma karakterile lisada.

Kuigi me põhimõtteliselt kõigi tantsijatega kohtume juba kaks korda nädalas Kuljuse trennides ja nüüd siis 1-2 korda veel nädalas mereprojekti trennides, siis võib eeldada, et üks hetk võib see üle visata. Mina nii ei arva. Kõik, kellega kohtusin igas trennis, kõiki oli alati hea meel näha, sest see vibe, mis meie grupis on, see on siuke, mis ajab teised kadedaks. Ei saa üle ega ümber sellest, et kui kutid kokku said, siis me tootsime ainult (musta) kulda.

Nüüd, kui mereprojekti trenne enam ei toimu, on veidike veider olla. Kohati selle tõttu, et nüüd on “rohkem” vaba aega, aga teisalt see, et enam ei näe kõiki sõpru nii tihti (Kuljuse trennides ikkagist näeme, see on AO). Võib-olla hakkame ise midagi korraldama, et üksteise nägemise vajadust rahuldada, eks varsti näis, kui kopp ees meil on üksteisest.

Andreas Jürimäe

“Mere südame” tantsija

Kui Tiiu sügisel kirjutas ja rääkis, et tal tuleb kevadel tantsuetendus ja kas ma oleks nõus isa rolli tegema, ei pidanud ma pikalt kaaluma. Esimene tants mida õppisin oli “Mere kutse” koos teiste solistidega ja tants ise jäi päris hästi meelde. Lihtsalt ei saanud aru, millal tants pihta hakkab. 

Kuigi mul oli tantse vähem kui teistel ja olukord sellevõrra lihtsam, siis ometi oli trenni tulles mure, et mis sammud siin nüüd ikkagi olid. Selles oli “süüdi” see, et vähemate tantsude tõttu käisin kord kahe nädala jooksul trennis ja ei olnud iga kord videoid üle vaadanud (vabandust, Tiiu). 

Eriline side oli mul rekvisiitidega. Tiiu kirjutas jõulupuhkusele minnes, et uurige ja vaadake, kas kellelgi leidub 

• puidust kalakaste
• kalavõrke
• vaate
• takuriidest kotte
• laternat

Küsisin jõululaupäeval pärast jõuluprae söömist vanaisalt, kes on päris kalurikülast ja olnud elukutseline kalur, ja iga asja kohta tuli vastus, et maal aidas peaks olema. Ta käis ka etendust vaatamas ja oli väga liigutatud ning öelnud, et see oli nagu tema elu. 

Minu jaoks oli äge ja huvitav mõelda, kuidas 70 aastat tagasi kasutas minu vanavanaisa (jah, vanavanaisa. Ei ajanud sassi) neid võrke päriselt merel ja pärast aastakümneid aidas rippumist jõudsid need Vanemuise ja Salme kultuurikeskuse lavale ning aitasid luua sobiva atmosfääri “Mere südame” etendusele. Kõikidest võimalikest variantidest vaevalt see üks nendest oli, mida mu esivanemad kaaluda võisid. 

Varasema tantsukogemusega võrreldes oli palju rohkem rõhku rollil, mis oli täiesti uus väljakutse. Samas avastasin, et oma tegelasega laval tegeledes ei tulnud saalis olev publik peaaegu isegi meelde. 

On olnud liigutav kuulda, kuidas etendus ja tantsud on publikule päriselt hinge läinud. Mul on hea meel, et Tiiu andis mulle võimaluse selles projektis kaasa teha ja ootan juba suve, et oleks võimalik etendus taas publiku ette tuua. 

Alise Prits

Tantsuloitsu superfänn ja tugitoolirahvatantsija

“Mere süda” on olnud hullumeelne sõit ja kaasaelajana on mul olnud põnev võimalus seda küll kõrvalt, ent siiski võrdlemisi lähedalt jälgida. Kuigi sellel projektil on mitmeid külgi, mida armastan, siis kultuuriaustajana hindan ma kõige enam väärtust, mida “Mere süda” maailma loonud on. Ja uskuge mind – seda on tõesti palju!

VÄÄRTUS TANTSIJALE

Tantsuloitsu tantsija elukaaslasena leidis „Mere süda“ viimase 9 kuu jooksul pea iga nädal tee minu koju. Ma arvan, et iga tantsu või veelgi laiemalt (rahva)kultuuri viljeleja teab, kui väsitav ja kurnav võib olla intensiivne prooviperiood. Eriti kui iganädalast trenni tuleb teha mitmel rindel, nagu oli see paljude Tantsuloitsu tantsijate jaoks. Kuigi publik seda alati ei adu, siis karm reaalsus on, et meie (rahva)kultuurimaastiku tegelik tugisammas on tegijate entusiasm. Sageli kipub aga see entusiasm, eriti suure koormuse puhul, vaibuma. „Mere süda“ projektis ma seda ei tajunud. Pigem nägin vastupidist – vähemalt minu kallis tantsija tuli enamasti Tantsuloitsu trennist koju, entusiasmi tassike täidetud. Rutiiniks kujunes juba samal õhtul põnevusega oodata, et värsked trennivideod YouTube’i üles laeksid, sest nende vaatamise ja analüüsimisega ei kannatanud ju ometi järgmise hommikuni oodata!

Olen omakeskis päris palju mõtisklenud, kuidas selline motiveeriv keskkond on püstitunud. Kuigi sellel on kindlasti mitmeid tahke, mis on seotud ka teiste väärtustega, mida „Mere süda“ tantsijatele pakkus, siis usun, et olulist rolli mängis ka Tiiu kui tantsujuhi tantsijat austav suhtumine. Oma elukaaslaselt pidin pea iga kord üle täpsustama, mis kellast mis kellani tal seekord trenn on. Esmapilgul võib see küll tunduda veidralt ebastabiilne, ent tegelikult peitus selle taga tark trenniplaneerimine. Rühmal olid kokku lepitud ajavahemikud, millal trennid toimuvad, aga Tiiu kutsus kindlad inimesed trenni just nendeks kellaaegadeks, mis olid broneeritud tantsudele, kus vastavad tantsijad osalesid. Nii palju, kui olen kuulnud, siis Tiiu tuli alati trenni ettevalmistunult, et tantsijate aega võimalikult efektiivselt rakendada. Väidetavalt eksisteerib kuskil ka Exceli tabel, kus on täpselt kirjas, millal millist tantsu viimati harjutati – ikka eesmärgiga, et ükski tants ei jääks kogemata unustusse või teiste varju. Kõigest sellest kumab minu silmis Tiiu suur austus tantsijatesse ja nende panusesse. Usun, et kindlasti tajusid seda ka tantsijad ise ja kahtlemata aitas see ka pika ning intensiivse prooviperioodi jooksul motivatsiooni hoida.

Enamik Tantsuloitsu tantsijaid on pika ja kõrgetasemelise (rahva)tantsukogemusega. Ükskõik, mis valdkonnas on keeruline jõuda nii kaugele, ilma, et naudiksid enda arendamisega seotud väljakutset ja mõistaksid selle väärtust. Kogenud tegija otsib pidevalt midagi, mis paneks teda proovile, sest ta teab, et tuleb sellest läbi tugevamana ja saab maitsta eneseületamise magusaid vilju. Arenguvõimalust pakkus „Mere süda“ tantsijatele kamaluga – alustades mugavustsoonist sammukese kaugemale asuvast koreograafiast, esialgu võimatutena näivatest tõstetest ja lõpetades rohkem näitleja- kui tantsumeisterlikkust nõudvate ampsudega. Mulle näib, et suure ja väljakutsuva projekti nõudlikust tasakaalustas ka tantsijatele parajal määral antud loominguline vabadus. Tiiu on rääkinud, et mitmed väiksed (ja sageli ka tema lemmikdetailid) on sündinud mitte tema peas, vaid proovisaalis tantsijate mängulusti ajendil. Killuke koosloomet aitab alati taidlejatel looga sügavamalt suhestuda ja luua teistmoodi, isiklikuma sideme. Tavapärase (rahva)tantsu etteastega võrreldes pidid tantsijad selles projektis oluliselt rohkem tegema tööd rolli minemise ja selle eheda kehastamisega. Kõrvaltvaatajana näib mulle, et nad nautisid seda täiel rinnal!

Kokkuvõtteks ütleksin, et kuigi sageli räägitakse „Mere südamest“ kui Tiiu unistuste projektist, siis tegelikult oli see salamisi ka kõigi Tantsuloitsu tantsijate unistuste projekt. Nad ehk lihtsalt ei osanudki sellest ise unistada. Muidugi tuleb siinkohal pidada silmas, et mina hindan „Mere südame“ väärtust tantsijale tugitoolitantsija rollist. Seda tõelist väärtust, mida projekt tantsijale lõi, saavad tegelikult hinnata vaid Tantsuloitsu tantsijad ise. Nii et järgmine kord, kui mõnda neist kohtad, küsi mida „Mere süda“ nende ellu juurde tõi.

VÄÄRTUS KULTUURITEGIJALE

Olen erilise huviga „Mere südame“ sündi kõrvalt jälginud, sest minu jaoks on see justkui case study sellest, mida tähendab ühe esialgu ulmelisena näiva suure projekti elluviimine. Ja teate, see pole olnud sugugi keeruline, sest Tiiu on kogu protsessi „Mere südame“ logiraamatus mõnusalt jäädvustanud ja analüüsinud. Minu jaoks on olnud väga põnev piiluda akside vahele, lugedes nii tantsude taustalugusid kui ka Tiiu mõtteid tantsuloomest ja kontserdikorraldusest. Kuigi ma pole ei tantsulooja, -juht, ega isegi mitte kultuurikorraldaja, siis sain sellest kõigest kokku pisikese retsepti, kuidas üht unistuste (suur)projekti ellu viia:

1.       Unista! Enda mõtetes, võib-olla ehk isegi paberil või Excelis erinevate ideedega mängimine on esimene samm, et unistus saaks sündida ja kuju võtta.

2.       Vali oma meeskonda õiged inimesed! See on ehk kõige kriitilisem samm, sest suurt projekti üksinda ära ei korralda. Samas on see ka üks keerulisemaid samme, sest nõuab erinevaid tutvusi, tugevat sotsiaalset taju ja katsetamist.

3.       Kui sul on meeskond, siis tuleb seda juhtida! Päris inimestega tööd tehes ei piisa kunagi ainult sellest, et oled oma eriala spetsialist. Selleks, et meeskond toimiks on vaja head juhtimiskultuuri, mille nurgakiviks on kommunikatsioon.

4.       Tee plaan! Jah, ilmselt kaldud sellest kõrvale, aga planeerimine annab võimaluse läbi mõelda, mis on oluline ja mida on vaja teha, et selleni jõuda. Hea planeerimisega muudad ka ülejäänud meeskonnal oma rolli täitmise lihtsamaks ja seeläbi avaldad austust nende panusele.

5.       Hoia kätt pulsil! See eeldab pidevat protsessi jälgimist ja analüüsimist. Kasuta selleks abivahendeid, mis sinu jaoks toimivad – olgu selleks siis trennivideod, Exceli tabel tantsude harjutamise sageduse jälgimiseks või usaldusväärne lisapaar silmi trenni tagasisidestamiseks. Oluline on ka aru saada, kus sinu oskused või ressursid jäävad vajaka ja küsida õigel hetkel abi.

6.       Ära unusta suurt pilti! Kui detaile on palju, on kerge nendesse ära uppuda. Kui meeskond on suur ja turvaline, saad ilmselt ka palju tagasisidet – seda on oluline kuulata, ent päeva lõpuks oled sina juhina see, kes peab tajuma tervikpilti ja oma sisetunde järgi tegema otsuseid.

„Mere süda“ õnnestumiseks oli loomulikult veel mitmeid eeldusi, mis eelmistes punktides küll ehk otseselt ei kajastu ja mida kultuurikandjatel sageli käepärast pole. Mitmeid neist on ka Tiiu oma eelmistes logiraamatu postitustes puudutanud. Näiteks ei juhtu just tihti, et tantsujuht tunneb oma tantsijaid nii hästi, et peab neid pigem sõpruskonnaks kui tantsutrupiks. Ka tantsijate ühine taust Kuljusest aitas kahtlemata tagada projekti elluviimiseks vajalikku tantsijate tugevat taset ning töökultuuri. Nagu iga õnnestumise juures, oli ka „Mere süda“ puhul omal kohal killuke õnne ja head ajastust. Ent selle kõrval ei tohiks minu hinnangul varju jääda kogu Tantsuloitsu meeskonna, aga eriti Tiiu professionaalsus, pühendumus ja tohutu töö. Iga kultuuritegija sellele ei pretendeeri (ega ei peagi!) ja mõnikord jäävadki suured unistused unistusteks. Siiski on „Mere süda“ minu silmis imeilus näide sellest, kuidas unistust sahtlist lavalaudadele viia.

Eraldi tahaksin veel välja tuua „Mere süda“ turunduse, mis minu jaoks oli üks projekti kui terviku pärlitest. See oli üks nendest kohtadest, kus Tiiu mõistis, et vajab abi ja seda ka küsis. Ja vähemalt minu hinnangul tasus see ennast vägagi ära. Tantsuloitsu turunduse supertiim Krista ja Ulrika näol sai pureda paraja pähkli – viia inimesteni info trupist ja lavastusest, milles keegi polnud varem kuulnud. Sisuliselt põrsas kotis. Ent nad lähenesid sellele väga oskuslikult, värvikalt ja mõnusa humooriga. Ja see hakkas silma – täna on kõige vaadatumatel Tantsuloitsu Instagrami postitustel rohkem kui 12 tuhat vaatamist. Ma arvan, et nii mõnigi pealtvaataja jõudis saali just tänu sotsiaalmeedias nähtule. Kui sa veel pole seda teinud, siis soovitan soojalt kiigata Tantsuloitsu sotsiaalmeediat. Seal on kõvasti näiteid, kuidas saab lavastust, kollektiivi, loome- ja trenniprotsessi tuua publikuni nii, et see pakuks vaatajale rohkemat kui lihtsalt reklaampostitus.

VÄÄRTUS KUNSTILE

Kui vaadata „Mere süda“ lugu puht pragmaatilisest vaatevinklist, polnud see ilmselt enamike inimeste jaoks midagi maailmamuutvat. Sarnaseid lugusid rannarahva elust, meremeeste seiklustest ja armastusest on ju ennegi vestetud – miks siis on vaja seda jälle uuesti rääkida? Minu jaoks on vastus lihtne – see puudutab inimesi. Kuigi „Mere südame“ lavastuse keskmeks olnud lugu oli iseenesest lihtne (ent siiski ka kahtlemata vajalik), andsid lavastusele tõelise rikkuse nüansid. Muusika, valguse ja koreograafia oskuslik kombinatsioon aitas publikul jõuda õigesse meeleollu, et võtta vastu emotsioone ja põhisüžee ümber põimitud väiksemaid lugusid. Kui mõni nendest tekitas ehk samastumistunnet ja kutsus publikus esile meenutusi oma elust, nagu õrnad hetked armsamaga õhtu ilus või lähedase kodust pikaks ajaks teele saatmine, siis teised pakkusid hoopis elamust, mida publik ilmselt varem oma elus pole kogenud (ja küllap ei tahakski kogeda) – rannast hukkunud meremeeste leidmine või merel näkkidega kohtumine. Emotsioon on see, mida inimesed kunstist otsivad ja emotsioonidest oli „Mere süda“ tulvil.

Minu jaoks on üks kunsti ägedamaid külgi see, kui kunstnikud oma teostega üksteist inspireerivad. Tantsuloomes, mis ju sageli tõukub mõnest konkreetsest muusikapalast, on see üsna tavapärane nähtus. Muusikaarmastajana oskan eriliselt hinnata „Mere südame“ mitmekülgset (kuigi arusaadavalt pigem folkmuusikal põhinevat) muusikavalikut. Minu Spotify on „Mere süda“ playlisti läbi kedranud rohkem kordi kui julgen tunnistada. Ja kujutate ette – mereteemalise lavastuse sai kenasti luua kasutamata kõige äraleierdatumaid merelaule ja lausa nõnda, et kõik palad ei räägigi otseselt merest. Mitmed nendest heliteostest olid mulle juba ka varasemast tuttavad ja mitme pala puhul olin näinud ka samale muusikale tehtud teisi tantse. Ent Tiiu koreograafia „Mere südame“ lavastuses andis muusikale minu silmis uue hingamise ja lisamõõtme.

Usun, et see ring läheb edasi ja „Mere südame“ lavastus pakkus mõnusat inspiratsiooni ka teisele kunstiinimesele. Minu jaoks peitus „Mere südame“ kunstiline väärtus värskuses. Kahtlemata kandis seda uudislooming, mis küll ühest küljest kompas eri tantsustiilide piire, kuid samas hoidis au sees ka killukesi pärimustantsust. Värskust ja põnevust pakkusid ka uued lahendused. Teistest eredamalt jäid silma Kanal 2 telestuudios elevust tekitanud LED-tuledega rahvariided – väljend, mis esimesel kuulmisel tekitab ilmselt rahvakultuuriaustajas hirmuäratava kujutluse ebaõnnestunud jõulukuuse ja triibuseeliku ristsugutisest. Reaalsuses mõjusid need rahvariided aga väga kaunilt ja lavastuses oli seda lahendust kasutatud maitsekalt ning sihipäraselt. Kuigi erilahendused andsid lavastusele mõnusalt värvi juurde, ei mindud sellega liiale ega varjutatud lavastuse tõelist staari – tantsu.  

VÄÄRTUS PEALTVAATAJALE

Pealtvaataja jaoks oli „Mere süda“ huvitav kombinatsioon. Tavalisest (rahva)tantsu kontserdist eristas seda läbiv lugu. Samas näiteks tüüpilisest teatrietendusest erinevalt anti kogu lugu edasi tantsukeeles. Selleks, et publik jaksaks säärast etendus jälgida ja loost aru saada, tuleb oskuslikult läheneda. Minu hinnangul oli see „Mere südame“ lavastuses väga hästi paigas. Etenduses vaheldusid piisavalt erineva energiaga lood, et hoida publikut kütkes, ent samas mitte ära väsitada. 

Põhiloo läbivad tegelasi oli lihtne jälgida tänu kostüümidele, mis tõid tegelased esile, ent samas sobitusid siiski ülejäänud kontekstiga. Ka koreograafia oli piisava abstraktsuse astmega, pakkudes naudingut ja detaile tantsugurmaanile, ent jäädes siiski ka ligipääsetavaks ja arusaadavaks tantsukaugele inimesele. Mina olen lavastust näinud laval otsast lõpuni 3 korda (videost veel rohkemgi), aga iga kell läheksin seda uuesti vaatama. Lavastusse on peidetud nii palju nüansse, et isegi kui esimese korra vau-efekt on möödas, on ikka mida jälgida ja avastada.

VÄÄRTUS MAAILMALE

Kui peaksin võtma kokku „Mere südame“ fenomeni ühe sõnaga, siis minu jaoks oleks see „emotsioon“ – rõõm, mida pakkus protsess tantsijatele; inspiratsioon, mida pakkus projekt kultuuritegijatele; ilu, mida andis lavastus tagasi kunstile ja kaasahaarav seiklus, mida pakkus lugu pealtvaatajale. Ma siiralt usun, et maailm (eriti Eesti kultuurimaastik) on tänu Tiiule, tänu Tantsuloitsu meeskonnale ja „Mere südame“ projektile parem koht.

Robert Hein

Rahvatantsujuht ja Tantsuloitsu sõber

Salme kultuurikeskuses saali istudes võtsin teadlikult vastu otsuse, et lasen lool end jutustada ja lülitan välja igasuguse tantsuõpetaja rolli. Ma tahtsin näha, kas lugu mind puudutab.

Ja aus vastus, et puudutas – ja kuidas veel. Lugu iseenesest pole ju midagi ekstra uut. Nii merest kui armastusest on ju ikka loodud nii üksikuid tantse ja laule rääkimata telenoveladest ja teatrietendustest. 

Ehkki lugu oli ühtaegu lihtne, mis tegi selle kergesti jälgitavaks, leidus seal osi, mis mind vaatajana endasse haarasid ja mingi uue dimensiooni lõid.

Minu jaoks on meri olnud alati kõikvõimas ja seda tundsin ma ka “Mere südant” vaadates. Inimene võib arvata ja mõelda, aga kui meri otsustab, siis on inimene selle kõrval jõuetu. Olgu see siis taotletud alltekst või lihtsalt minu interpretatsioon etenduse kulgemisest, kuid just sellisena ta mind puudutas.

Kui küsida, kas oleksin midagi lavastanud oma äranägemise järgi teistmoodi? Küllap vist, sest igaühel on oma nägemus. Aga kasutatud lähenemised ei jäänud minu jaoks võõrkehaks, vaid pigem näitasid, et ka nii saab loole läheneda. Samamoodi ei olnud minu jaoks ühtegi tühja numbrit, vaid kõik aitasid kuidagi loomulikku teed pidi tervikut luua.

Ma olin kõik see poolteist tundi oma mõttes etendusega kaasas ja maalisin silme ette oma pilti, kus laval joonistatud lugu oli justkui ainult üks joon, aga seal kõrval lookles lainena üle maailmamere üks teine lugu saatusest, kus meri on tegelik tõeline niiditõmbaja ja otsustaja. See kütkestas. Ja olgu see majakatuli või fantaasiast pakatav näkk – see kõik oli omamoodi lummav ning andis võimaluse oma mõttelõngal uusi hargnemisi teha.

Aitäh, Tiiu, et tegid oma unistuse teoks ja said kaasa kamba tõelisi seiklejaid, kes sinu maailma publikule avasid.

Tiiu Kivistik

Tantsuloitsu ellukutsuja ja “Mere südame” projektijuht, lavastaja, koreograaf, tantsija…

Ma isegi ei tea, kust alustada… Mäletan, kuidas septembri alguses suhtlesin vaheldumisi Salme ja Vanemuisega, et kuupäevi klapitada – esialgne mõte oli ju märtsis teha. Jäi siiski aprill. Ratsionaalne pool minust värises ja küsis, et “kuidas sa tundmatu kollektiivina plaanid nii suured saalid publikuga täita?” aga unistaja pool lihtsalt uskus ja ütles, et see on homne mure, kui üldse. Aprill tundus kogu aeg nii kaugel – ja siis järsku oligi käes.

Milline sõit see on ikka olnud! Täiesti ulme! Mõtlesin, et äkki nädal pärast etendust on mu pea veidi selgem ja suudan siia normaalse jutu kokku kirjutada, aga aus vastus on, et mu peas valitseb endiselt keeristorm. Harjun endiselt mõttega, et me nüüd päris mõnda aega ei kohtu kogu armsaks saanud pundiga proovisaalis, et nalja teha, tantsida ja (s)näkke süüa. Aga annan endast parima, et kaoses veidigi korda luua.

Kaost ilmestab hästi hetk täpselt nädal pärast Tallinna etendust, kui olin taas Salme kultuurikeskuses Tulilinnud 10 juubelikontserdi proovides. Tulilinnud on minu loodud ja juhitud laste ja noorte rahvatantsukollektiiv ja jah, mul olid kaks väga suurt projekti seljati ja järjest – ei soovita, väga-väga raske oli. Proov oli jõudnud sinnamaale, et andsin mikrofoni üle Robertile, et ta saaks meie sõprusrühma ja külalisesineja Koidutähega jätkata. Istusin hämaras saalis toolile ja vaatasin lava, kus olid noored tantsijad ja ilus valgus ja kaunis muusika… ja järsku tulvasid mulle pähe kõik möödunud pühapäeva mälupildid nagu kiirrong: etendusest, lava tagant kiiretest riietevahetustest, laval tantsimisest, pilkudest, puudutustest jne. Etenduspäevadel ma ei nutnud, sest kõike oli nii palju: kogu aeg kiire, vaja mõelda, vastutada ja korraldada. Aga nüüd oli hetk, et peatuda. Ja neid emotsioone oli märkamatult kogunenud niiiiiii palju, et pisarad valgusid silma. Istusin seal soojas pimeduses ja vaatasin üdini liigutatult filmi oma peas. Aga kauaks ei saanud jääda, kuna varsti tuli proovidega jätkata. Eks ilmselt Tulilindude 10-aastaseks saamise emotsioonilaine tuleb ka umbes nädala pärast…

Mul on tõeliselt hea meel, et “Mere süda” nii paljudele korda läks. Olen varem ka teinud kontserte (terviklavastusi küll mitte), loonud tantse, ise tantsinud, aga seda, mis juhtus pärast “Mere südame” etendusi, pole ma varem kogenud. Kõigepealt vahetu tagasiside pärast etendust – kuidas inimesed (ka võhivõõrad) tulevad rääkima, pisarad ja siiras tänu silmis. See oli kõige ebaeestlaslikum asi üldse, aga näitab, et midagi neis inimestes sai nii tugevalt puudutatud, et ei saanud mitte vaiki olla. Ilmselt on ka neid, kellele me sellist elamust ei pakkunud ja see on täiesti okei – kunst ja selle vastuvõtt ongi subjektiivne. Aga teades, kui paljusid meil õnnestus inspireerida, siis on iga higipiisk, kaotatud unetund, pisar ja närvirakk, mis sellesse projekti läks, seda tuhandekordselt väärt.

Võtan õppetunnina kaasa, et tagasiside on alati subjektiivne, igaühe enda vaatepunktist lähtuv. Inimesed märkavad ja väärtustavad erinevaid asju. Inimestele meeldivad erinevad asjad. Tants, mis võis olla ühe vaataja lemmik, ei äratanud teises mingeid emotsioone jne. Seega ei ole tagasiside tegelikult hinnang loomingule või esitusele, vaid kirjeldab tunnet, mida nähtu vaatajas tekitas. Olen õppinud kuulama palju erinevaid arvamusi ning nendest filtreerima välja selle, mida kõrva taha panna ja rakendada. Kui soovitused ei haaku minu enda visiooniga, siis ei hakka enam tõmblema, endas kahtlema ja asju ringi tegema, kui sisetunne tegelikult karjub “see pole ju see, mis sa tahtsid!”

“Mere süda” ei ole olnud kindlasti ühe naise show, kuigi mu nimi mitmes kohas on (endiselt ei ole sellega harjunud). Mul võib ju idee ja unistus olla, aga ilma just sellise meeskonnata, nende entusiasmi ja toeta ei oleks see ealeski teostunud. Ühine hingamine, mis meil tekkis, oli nii tugev, et ka mitmed publikus olnud märkasid seda laval.

Ma tean, et mul on superägedad sõbrad, aga projekti käigus oli mul võimalus näha neid kõiki täiesti uutest külgedest avanemas ja arenemas. Samuti andis see võimaluse neid rohkem tundma õppida, pidada pikki ja sisukaid vestlusi kõikvõimalikel teemadel. Ja see, kuidas nad mind omakorda hoidsid, oli uskumatult liigutav: kes muretses, et ma kiiretel trenni- või etenduspäevadel ikka sööks; kes korjas kokku ja pakkis etenduspäeva lõpus mu asju; kes tuli appi kostüüme õmblema jne.

Samuti olen nii uhke tuumikmeeskonna külma närvi ja vaimse vastupidavuse üle. Kui tantsijatel oli etenduspäevadeks 98% tööst selja taga, siis näiteks Laura (kes viis läbi kõik lavaproovid ja juhendas valgust) ja Andres (kes tegi heli ja juhtis LEDe) said just neil päevadel kõige suuremat pinget tunda. Ja mina ise ka muidugi. Kui tundsin mingitel hetkedel, et olen murdumise lähedal, siis püsisin koos just tänu sellele, et ülejäänud meeskond kandis. Etenduspäevadel ei vingunud keegi (vähemalt minu kuuldes mitte), kuigi päevad olid pikad, proovid venisid ja tehnilised viperused panid kannatuse proovile. Lisaks olid päris paljud Tallinna etenduse ajaks kuskilt kinni püüdnud külmetuse, kuid alla ei andnud sellele keegi. 

Paar tundi enne Tallinna etendust selgus, et videotiimi võimsad ruuterid segasid meie LED-kostüümide signaale ja tuli kiiresti leida lahendus, et majakas ikka kindla peale hõõgaks. See oli hetk, kus mul lõi korraks silme eest mustaks. Olin ühtaegu väga sügavalt mures, närvis ja abitu, sest mul puudusid oskused seda probleemi lahendada. Pitsad olid just saabunud ja vist sõin, aga ei mäleta sellest midagi. Laura kirjeldas mu “ära flippimist” muidugi nii, et “tulid ütlesid väga konkreetselt, et “see asi on vaja ära lahendada, muidu meil on suur jama” ja kõndisid minema”. Õnneks Andrese rahulik natuur ja nutikus päästsid taas päeva. Eriti armas oli, kuidas vähemalt viis inimest käis mulle garde ukselt ütlemas, et “asi korras!”

Tantsuloits ja “Mere süda” ei sündinud egoismist, vaid soovist rääkida lugusid ja teha asju, mis inimesi puudutaks ja inspireeriks tõusma endast kõrgemale. Kuigi “Mere südame” lugu on minu jaoks isiklikult oluline, siis veel olulisem oli selle kaudu realiseerida oma sõprade, “Mere südame” meeskonna tõeline potentsiaal. Ma tulen taustsüsteemist, kus küll väga soositi kujutlusvõimet, aga eluõpetus oli umbes selline, et elu on rööbas ja kui valid gümnaasiumi lõpus raja, siis mööda seda sõidadki. Eesti filoloog, siis eesti keele õpetaja kogu eluks jne. Elukutsete valikutena presenteeriti koolis ikka traditsioonilisi õpetaja, arst, teadlane jne. Siiani hõõrun vahepeal empsile nina alla, kuidas ta mulle kunagi ammu ütles, et “tants on hobi, mitte elukutse” – enam ta muidugi nii ei arva, vaid on mu tegemiste suurim toetaja. Igatahes olin aastaid järjest enam rahutu ja sihitu, sest ükski pakutud rööbastest ei tundunud päris see… 

Suuri asju (nt suuri üritusi) korraldasid alati mingid tähtsad ninad ja produktsioonifirmad ja mu aju isegi ei paindunud mõtlema, et ma võiks ka midagi sellist teha. Ja siis käis mingi klikk ära, et oota… Aga tegelikult on kõik maailma võimalused, nii palju kui mu kujutlusvõime lubab, ju võimalikud. Sest need on ju ka tavalised päris inimesed, kes mu ümber ägedaid asju teevad, miks siis ma ei või? 

Edasi hakkasin üsna piirideta unistama ja olen sellel teel miljon tuhat korda kuulnud oma ideede peale erinevas variandis “liiga keeruline, liiga ambitsioonikas, täiesti hull, ei ole tehtav, sügavalt kahtlen, et hakkama saad jne jne”. Hiiu naise kangusega julgen vastu vaielda, kõik on tehtav! Lihtsalt mõni asi võtab kauem aega ja rohkem ressurssi. Lähemad sõbrad teavad, kuidas mul hiljuti mitu nädalat mängis “The Greatest Showman” filmi muusika igal pool ja kogu aeg, sest minu jaoks käsitleb see täpselt samu teemasid.

Julgus unistada, unistuste nimel tegutseda, piiridest vabaneda ja endast kõrgemale tõusta on see, mis ma kõige enam loodan, et nii osalejad kui pealtvaatajad “Mere südamest” kaasa võtavad.