Jätkuks tantsuloome õppetundide I osale, kus fookus oli koreograafia loomisel, kirjutan nüüd veidi õppetundidest koreograafia tantsijateni viimise ehk tööstiili teemal.
Tunne OMA tööstiili
Kas tähtajad panevad sind tegutsema või tekitavad stressi? Aga mis saab siis, kui tähtaeg on väga lühike, näiteks poole tunni pärast peab olema uue tantsu algmaterjal olemas? Mulle mõjuvad tähtajad pigem hästi. Kuna tegemisi on laual kogu aeg palju, siis tähtaeg sunnib prioriteete seadma. Surve all keskendun ja toodan igal juhul midagi valmis. Tähtajata kipun unistama ja niisama mõnulema muusika ja minu peas kõneleva loo rüpes…
Tunne oma tantsijaid
Koreograafi ideed saavad teoks ainult läbi tantsijate kehade. Nii palju lihtsam on luua, kui tead, kellele lood!
Mereprojektis sain juba loomeprotsessi üsna alguses hakata mõtlema liikumistega koos konkreetsetele inimestele. Projekti tantsijad on kõik mu pikaaegsed sõbrad-kaastantsijad ja tänu sellele tunnen nende iseloomu ja liikumiste eripärasid üsna hästi. Sain seetõttu vahelt ära jätta rollide-paariliste katsetamisprotsessi, kuna aimasin juba, kellele üks või teine tegelane paremini sobida võiks. Loomulikult tuli ka siin töö käigus teha väikesi korrektuure ning mu armsad sõbrad ei väsinud üllatamast. Nii mõnestki õnnestus välja meelitada talendi selliseid külgi, mis varem varju olid jäänud.
Lisaks tehnilistele võimetele ja karakteri sobivusele on hea teada ka oma tantsijate tööstiili. Kuidas sinu tantsija kriitikaga toime tuleb ning mil moel üldse talle efektiivselt parandusi teha. Kellele läheneda pehmemalt, kellele öelda otse. Millal julgustada, millal tagasi tõmmata. Kui hea on tantsija lavanärv, kuidas ta tuleb toime ootamatustega, kuidas survele vastu peab. Samuti milline on rühma omavaheline dünaamika – kes kellega klapib, kes keda võimendab ja võimestab, kes no kohe üldse omavahel ei toimi jne.
Tasub võtta aega, et näha kehade taga inimesi. Mereprojektis oli see lihtne, kuna sõpradega veedetud aeg on minu jaoks igal juhul kvaliteetaeg. Ainuke probleem, mis võib sellega kaasneda, on rollikonflikt juhi vs sõbrana. Kas suudad jääda vabal ajal sõbraks, trennis autoriteediks aga ennekõike inimeseks?
Tunne oma tugevusi ja nõrkusi ning leia sõbrad, kes on head selles, milles sina ei ole
Nii käis ka projektitrennides päris mitu lisa-silmapaari minu tantsude kehadele ilusaid lihaseid vormimas. Autorina vaatan huviga, kuidas minu looming kellegi teise käe all ja kehas oma elu elama hakkab. Eriti suur tänu muidugi Laurale, kes vastupidiselt minule armastab puhastustule etappi (ja on selles väga osav!). Sellest oli palju abi neis numbrites, kus ise tantsijana osalen. Kui varasemalt olen üritanud vältida üheaegset tantsimist ja õpetamist, siis selles projektis see erinevatel põhjustel ei õnnestunud. Ja ega ma väga tahtnud ka niivõrd ägedate inimestega koos tantsimisest loobuda.
Üks roll korraga
Kuigi ma mereprojektis seda reeglit rämedalt rikun, siis kui vähegi võimalik, ära ole kokk-kondiiter-keevitaja! Samal ajal tantsu luua ja juhendada/puhastada ja tantsida on äärmiselt keeruline, kuna kõik kolm rolli vajavad kardinaalselt erinevat ajuseadistust.
- Tantsijana pead keskenduma iseendale, oma sooritusele, emotsioonile ja tehnikale. Teistele täpselt nii palju, et olla nendega ühes rütmis/joonises ja sünergias.
- Juhendajana pead vaatama rühma kui tervikut, jälgima joondumisi, samas märkama iga tantsija väikeseid detaile, mis tervikut lõhuvad ning tegelema kõige sellega ka psühholoogiliselt – rühma vaimu hoidmine, individuaalsete paranduste tegemiste stiil, iseenda kannatlikkus jne.
- Koreograafina pead nägema tantsus joonistuvat lugu. Pead keskenduma koreograafia potentsiaalile ja seetõttu vaatama teinekord mööda tantsijate antud hetke tehnilisest sooritusest, sest alles tantsu õppides ei saagi kõik kohe ideaalselt välja tulla. Fookus peab olema sel hetkel mitte tantsijate, vaid koreograafia parendamisel ühest küljest ka võimetekohasemaks aga teisalt koreograafiliselt paremaks.
Mitut asja korraga tehes kipuvad kõigi tulemused kannatama. Rohkem kui korra on mul tantsusammud segi läinud, sest unustan ennast juhendaja rolli ja vaatan tantsimise ajal, kas teised mäletavad täpsustusi või joonduvad. Positiivse poole pealt olen omandanud suurepärase oskuse kasvõi tõstete ajal pea alaspidi takti lugeda. Paarilisel muidugi omamoodi huvitav kogemus, kui talle kogu aeg takti kõrva karjutakse ja otsa ei vaadata.
Valmista. trennid. ette.
Jah, ma tean, et treener on ka inimene ja meil kõigil on häid ja halvemaid päevi, tuleb ette erakorralisi olukordi jne. Aga üldreeglina: ära tule trenni nii, et sa pole ette mõelnud, mida teha plaanid. See on ebaprofessionaalne. Kogenumad tantsijad saavad sellest aru ning kõigil on ajaraiskamise tunne. Loomeprotsessis olevate tantsudega tegelemisel tähendab see, et ideaalis on sul taskus lisaks plaan A-le ka B ja võimalusel C.
Ka mereprojektis juhtus korduvalt, et esialgne plaan ei töötanud ning tuli võtta kasutusele järgmine idee. Loomulikult juhtus ka seda, et ükski idee ei toiminud. Siis kasutasin tavaliselt ühte kolmest variandist:
- kui tuli kiiresti mingi enam-vähem idee, siis katsetasin seda;
- täitsin lünga mingi väga lihtsa liikumisega, nt kõnnid, polkad, reinlendrid… ja tulin järgmises trennis selle juurde tagasi ja tegin sisukamaks;
- jätsin selles trennis selle koha muusikas täitmata, lasin tantsijatel soovi korral improviseerida ja lubasin neile järgmiseks korraks sinna sisu luua;
Minu silmis, nii tantsija kui koreograafina, oleks kõige halvem lahendus olnud pikalt selle koha peale kinni jäämine ja ülejäänud trenniaja katsetamise peale raiskamine. See oleks okei olnud ainult juhul, kui see trenn oligi planeeritud katseteks.
Räägi
Sõnal on jõud. Hariduselt keeleteadlasena tean seda (loe ka paralleelidest keele ja tantsu vahel). Mõlemas on laused, fraasid, sõnad; saab panna punkte, komasid, hüüumärke, teha pause. Eriti märgatavad on seosed kõnega: tempo, kvaliteet, intonatsioon… Nii, nagu on igaühel meist oma idiolekt ehk ainuomane keelekasutus, on igal tantsijal ka veidi isemoodi liikumiskeel, kehahoiak, väljendusviis jne. Väidetavalt edastatakse näost näkku suhtluses ligi pool infost kehakeele kaudu.
Selleks, et tantsija saaks ennast väljendada, peab ta teadma, mida ta öelda tahab. Ebakindlus paistab samuti kohe kehakeelest välja. Esimene samm on siiski ise loojana aru saada, mis lugu rääkida tahad, ning seejärel tantsijale mõte sõnades edasi anda. Lüürikaga muusika puhul on asi üldiselt lihtsam: “mõtle, et sa laulad seda laulu, aga kehakeeles”.
Lapsena öeldi mulle, et “ikka naerata ka tantsu ajal”. Kogenud tantsija võiks jõuda sellest aga väga mitu kihti sügavamale. Tantsu autor või tantsuõpetaja saab olla siin teejuhiks. Sõnadeta jutustades on vaja, et 100% (okei, see pole realistlik, aga vähemalt rohkem kui pool) infost jõuaks kehakeele abil publikuni – ausalt, usutavalt ja südamest.
