Kasvasin üles raamatute seltsis ning veetsin üsna palju aega lugudes ja kujutlusilmas. Mingil hetkel liikus aga mu tähelepanu keelele ehk meediumile, mille kaudu lugusid jutustati. Miks need sõnad just nõndamoodi rittapanduna kannavad ühte tähendust, aga teisiti teist? Miks inglise keeles on the house of parliament aga eesti keeles parlamendihoone? Miks…?
Ja siis ma läksin keeleteadust õppima. Tants oli muidugi taustal alati olemas, aga mida rohkem keele kohta õppisin, seda rohkem nägin paralleele tantsuga. Nii tantsus kui keeles on oma süsteemsus, rütm, kordus, sõnad, fraasid, laused… Mõlemad on tähenduse loomise, lugude jutustamise või ka lihtsalt emotsioonide väljendamise vahendid. Mõlemad kannavad endas peegeldust kultuuriruumist, milles nad elutsevad. Mõlema kirjapanekuks on loodud mitmeid erinevaid süsteeme. Erinevad tantsustiilid on nagu erinevad keeled, milles kehtivad omad reeglid. Klassikalise tantsu põhitõdedega lindy hopis kaugele ei jõua ja vastupidi.
Emakeelepäeva puhul mõtisklen sellest natuke “Mere südame” kontekstis. Olen mõnes mõttes tagasi alguses, ehk peamine fookus on lugu. Aga ka head lugu on võimalik igavalt jutustada ja vastupidi. Seepärast ei saa üle ega ümber esitusviisist ehk antud juhul tantsust.
Suure osa kunsti pakutavast elamusest moodustabki see, kui nutikalt, originaalselt ja tabavalt on autor suutnud sisu vahendada. Igaüks saab aru, mida ma armastan sind tähendab, aga mitte iga üks ei suuda sõnades kirjeldada keelatud armastuse tõmmet nii, nagu näiteks Marie Under “Meeletuses” (luulekogu “Sinine puri”, 1918). Kirjanikel, luuletajatel ja räpparitel on oma tööks vajalik suurepärane keelevaist, mida saab arendada ainult keelega tegeledes. Niisamuti ka tantse luues – mida laiem on koreograafi tantsuline sõnavara, seda avaramaks muutub loominguline mänguruum. Usun, et olen ka siin alles teekonna alguses, aga silmapiiri poole kiigata ja tegutsemist mõtestada on tohutult põnev.
Kui fookuses on lugu, siis peavad sõnad (või tantsuliigutused) olema sisukad. Kui see ära unustada, hakkab juhtuma veidraid asju, mida sobib illustreerima “The Rings of Poweri” legendaarselt halvasti kirjutatud dialoog sellest, miks kivid upuvad ja laevad ujuvad… Kest on uhke, aga sisu küsitav. Oleme ilmselt kõik näinud tantsunumbreid, mis on täis trikke ja uhkeid poognaid, kuid millel pole taustaks mängiva muusikaga peale rütmi mingit seost. Loomulikult võib eesmärk ollagi mängida esitusmeediumi ehk vormiga (Chomsky näide grammatiliselt korrektsest, aga sisutühjast lausest “Värvuseta rohelised ideed magavad raevukalt”), nt lastele teha tants, mis õpetab konkreetseid põhisamme. Aga kui publik pärast “Mere südant” küsimärgid silmades saalist lahkub, siis olen mina oma eesmärgis ebaõnnestunud.
Mereprojekti tantsijatega oleme päris palju trenniaega pühendanud sellele, mida oma keha ja näoga teha selleks, et publik ka meie loost aru saaks. Ise asja sees olles ei ole see sugugi lihtne. Kuhu panna tantsuliselt punkt, kuhu koma… Kirjutasin kõigepealt stsenaariumi, kus oli iga numbri sisu lahti kirjeldatud. On asju, mille sõnades ütlemiseks piisab ühest lausest, kuid tantsuliselt vajavad mitut minutit – sarnane alguses toodud parlamendihoone näitele.
Projekti kaasatud tantsijate “emakeel” on eesti rahvatants. Oma emakeele nüansse tajume üldiselt palju täpsemini kui võõrkeelte puhul. Rahvatantsus on väga levinud nn külaplatsi armastuslugu, ehk noormees-neiu meeldivad teineteisele ja toimub vähem või rohkem lustlik flirt. Usun, et muude teemade jutustamine rahvatantsu keeles on väljakutse kõigile tantsuloojatele, aga kes neid nurki on leidnud, siis tulemused on alati põnevad ja tähelepanuäratavad.
Kuigi mereprojekti sisu keerleb samuti külaromansi ümber, siis on seal veel palju muudki, mida vaja jutustada. Nii võtsin appi “võõrkeeled” ehk teised tantsustiilid. See oli algusest peale teadlik otsus jääda küll üldjoontes eesti rahvatantsu alusele, kuid säilitada loominguline vabadus ja põimida vajadusel sisse ka kõike muud. Lavastuses eristuvad tantsukeeleliselt kõige selgemalt vist kaks kohta: nn kõrtsistseen ja näkkidega kohtumine. Minu mõtteis asub kõrts, kuhu meremehed oma reisil jõuavad, kusagil kujuteldaval kaugel maal. Teadlikult ei tahtnud panna sinna kohanime külge, kuid liikumiste loomisel (ja ka kostüümide planeerimisel) püüdsin lahti lasta eesti tantsust. Ka üleloomulikud näkid ei liigu samamoodi, nagu neiud maismaal. Tantsijaid viis nende “võõrkeelte” omandamine kindlasti mugavustsoonist välja, kuid usun, et oli samas meile kõigile väga arendav.
Oma emakeele, olgu selleks siis eesti keel, eesti tants või miski muu, süvitsi tundmaõppimine annab suurema väljendusvabaduse. Võõrkeelte (sh teiste tantsustiilide) õppimine aitab emakeele aga konteksti paigutada, eripärasid märgata ja jutuvestjana (tantsija, rääkija, kirjaniku, koreograafina) teadlikkust tõsta.
