Juuli 2025, pärastlõuna. Istun Kärdlas kodus, akna all. Jälgin, kuidas sünkmust pilv nagu vatitekk end aegamisi üle taeva meie kohale veab, põues kaikumas kurjakuulutav kõmin. Hämardub. Kõigepealt natuke ja siis läheb korraga nii pimedaks, nagu oleks keset suvist päeva kõigest elavast hing välja imetud. Välgunooled sähvivad ja maja plekk-katus kajab iga kõuekärakaga vastu nagu põrgutrumm. Mina aga lihtsalt istun aknal ja vaatan lummatult looduse jõudemonstratsiooni. 

Kusagil kuklas meenub lapsepõlves kuuldud lugu külanaisest, kes olevat äikese ajal lahtise akna all istunud. Aknast olla tulnud sisse keravälk ja naise maha löönud. Mina aga ei suuda aknast sammugi eemale minna. Vastupidi, mingi seletamatu jõud kisub mind hoopiski õue sähvivate noolte, maailma alustalasid raputava mürina ja pangedega igasse suunda lajatava vihma kätte. 

Sellele tungile suutsin õnneks vastu panna, kuid tunne pitseeris end mällu. “Laevahuku” numbrit luues mõtlesin tagasi sellele päevale, nägin vaimusilmas taas maad ja taevast ühte sulamas, äikest sähvimas ja kõuemürinat keha läbistamas, kuid olin ise akna asemel hoopis merel, loksumas õnnetul alusel, mis oli tormi epitsentris lainete meelevallas pillutada nagu paberlaevuke. Usun, et peaaegu sama võimsalt mõjub ka “Mere südame” avanumber “Laevahukk” laval koos kõigi tulede ja viledega.

Plaan lugu alustada mere ja tormiga oli algusest peale, kuid õige muusika leidmiseni kulus veidi aega. Samuti tekkis mõte kasutada selles numbris lehvikuid üsna varajases loomefaasis. Ma polnud enne seda kordagi varem siidilehvikut käeski hoidnud, kuid usk sellesse, et pingutus on tulemust väärt, kannustas edasi. Nii pea, kui oodatud lehvikud saabusid, asusin harjutama – ei olnud lihtne! Uue stiili õppimine on alati parajalt alandav protsess, sest alguses nõuab ka kõige lihtsamate liigutuste käppasaamine aega ja kannatlikkust. Vähemalt 2 h veetsin ühte elementi harjutades, mida lõpuks tantsus endas ei kasutanudki. 

Õnneks sain üsna pea aru, et lehvikud ise on juba nii efektsed, et midagi ülemäära keerulist nendega teha polegi vaja. Seega said pea kõik algsed keerukad kombinatsioonid ära lihtsustatud ja järgi jäi puhas, aga laval suurepäraselt toimiv tormilainetus.

The post Ühe tantsu lugu: “Laevahukk” appeared first on Tantsuloits.

Read more at Tantsuloits

“Mere südames” on numberid, mida ei saa päris tantsuks nimetada. Vastukaaluks sisaldub “Kosjapralles” lausa kaks tantsu, mida tingis muusika muutus tantsu viimases kolmandikus. Meenub aforism „Keel on murre, millel on sõjavägi ja laevastik“, mis rõhutab, et keele ja murde eristamine pole niivõrd keeleline, kuivõrd poliitiline ja sotsiaalne otsus. Nii ka tantsude jaotusega numbriteks meie lavastuses.

Tantsude pealkirjadega on “Mere südames” olnud valdavalt nii, et esimene võimalikult hästi lugu selgitav mõte on algul tööpealkirjana käiku läinud ja siis nii ära kodunenud, et ongi paika jäänud. Pralle on üks naljakas sõna, aga ega ma enam ei kujutaks selles pealkirjas midagi muud ka ette.

Muusika oli mul üsna algusest peale projekti esitusloendis tiksumas, kuna tegemist on väga põneva ja vaheldusrikka palaga. Selles on värvi, kihte, taktimõõdu vaheldust, ebasümmeetriat, kaasahaaravust, julgust. 

Tantsu esimese kahe kolmandiku mustand sai paika juba teises või kolmandas trennis. Visuaal kõndide ja jalaheidete kombinatsioonist oli mu jaoks muusikasse sisse kirjutatud. Ka kõik muu voolas esimeses osas suhteliselt orgaaniliselt. On raske meenutada, et oleksin üldse midagi teadlikult välja mõelnud – see tants juba oli muusikas olemas. Teadsin, et tahan selle teha pigem lihtsa, kuid väikeste vimkadega. Et ta mõjuks nagu üks hoogne pärimustants, mida peomeeleolus kõik külalised kaasa tantsima asuvad. Eriti lõbus on see, et vahetame kogu aeg paarilisi ja nii saab kõik näod trennis naerule.

Viimase osa ehk tangoga oli asi keerulisem. Kaalusin päris mõnda aega, kas võtta või jätta, sest vaja oli see kuidagi ka loo tervikuga siduda… Mõte sellest, et luua nn pärimustantsule sama muusika sees kontrast hoopis teistsuguse liikumisega, oli jällegi minu jaoks muusikas olemas. Aga kuidas teha seda nii, et see töötaks? Vaja oli täita tervelt 6x 8-taktilist fraasi, mis tundus nagu terve igavik. Kuigi Argentiina tangot olen veidi nuusutanud, siis kaevusin YouTube’i tangovideotesse… Mu eesmärk ei olnud niivõrd kopeerida samme, kuivõrd luua sarnane atmosfäär: terav, kirglik, pingestatud. Kuigi mul oli visioon, mida varjud peas kenasti etendasid, siis selle füüsilise maailma liikumiskeelde toomine nõudis kõvasti pusimist. Trennisaalis leidsid tantsijad end taaskord väljaspool mugavustsooni, kuna meile harjumuspärane eesti tants ei nõua üldiselt teravaid sääreheiteid, järske kiirendusi-aeglustusi ja kummipaelaefekti paarilisega.

Kuigi tants on suhteliselt pikk (üle 4 min), siis tänu liikumiste vaheldusele ta nii ei mõju. Mina muidugi olen täiesti erapoolik hindaja, seega peate tulema etendusele, et ise otsustada, kas risk miksida pärimuslikku ja tangolikku tasus end ära.

The post Ühe tantsu lugu: “Kosjapralle” appeared first on Tantsuloits.

Read more at Tantsuloits

See on minu Spotify kõige rohkem kuulatud muusikapala 2025 aastal: Spotify Wrapped teatas, et kuulasin seda 234 korda, mis teeb kokku ligi 12 tundi. Ja mul on ikka veel tunne, et võiksin seda kuulata veel ja veel ja veel…

“Majaka hõõg” (ehk “Hõõgamine”) ei olnud “Mere südame” algses plaanis, vaid lisandus sinna millalgi sügisel, kui juhuslikult muusika leidsin. See meloodia, need sõnad, see sisemise rahutuse, vaoshoitud tohutu energia tunne. Ma olin lihtsalt täiesti lummatud ja tundsin, et ma pean selle lavastusse sisse panema. Aga kuhu? Ja miks? Nende küsimuste üle sain nii ise kui koos teistega (eriti Lauraga!) põhjalikult pead valutada. Lõpuks leidsid ka vilkuvad majakatuled oma õige koha ning tööpealkirjast “Hõõgamine” sai “Majaka hõõg”. 

Selle tantsu loomine oli suhteliselt mõnus flow-protsess, kuna mul lihtsalt ei saanud muusikast küllalt. Ärge seda ajage segi sõnaga lihtne, sest mingite liigutste kallal ikka sai kõvasti nikerdada. Lausa nii kõvasti, et iga kord pean neid nüüd proovis uuesti õppima, kuigi loomise hetkel tundusid täitsa loogilised…

Esimeses “Hõõgamise” trennis oli meil korralik naisteikaldus ja tuli lausa abijõude kutsuda, et saaks vähemalt mingi kondikava paika. Edasi on see tants aga püsinud suhteliselt muutumatul kujul. Tahaks uhkustada, et sai esimese korraga perfektne, aga see oleks liialdus. Õigem on, et mul ei tekkinud ühegi kohaga piisavalt suurt rahulolematust, et tahaks muuta.

Kostüümide osas olid mu mõtted pikalt lahtised ja segased. Siis ühel päeval Andres küsis: “Kas sa LEDe ei kavatsegi kusagil kasutada?” No muidugi ma tahtsin, aga ei tundunud ühtegi sobivat tantsu selleks. Samas, “Hõõgamine…” Aga ma olin juba koreograafia valmis teinud ja üldse mitte mõelnud selle peale, et meie kostüümid ka hõõgata võiks. Aga… vilkuvad majakatuled, müstiline atmosfäär. See on ainuke tants, kus tantsijad ei kujuta elusolendeid, vaid tunnet… Äkki see siiski toimib? Tule etendusele ja saad otsustada!

Kuldkeeled on tõmmatud üle vee,
Üle laia ja sügava mere,
Kuldkeeled, kuldkiired, üks õnnis tee,
Kuldkiired kui päikese helinast kee –
Üle elu, see sügava mere.

The post Ühe tantsu lugu: “Majaka hõõg” appeared first on Tantsuloits.

Read more at Tantsuloits

Tunne OMA tööstiili 

Kas tähtajad panevad sind tegutsema või tekitavad stressi? Aga mis saab siis, kui tähtaeg on väga lühike, näiteks poole tunni pärast peab olema uue tantsu algmaterjal olemas? Mulle mõjuvad tähtajad pigem hästi. Kuna tegemisi on laual kogu aeg palju, siis tähtaeg sunnib prioriteete seadma. Surve all keskendun ja toodan igal juhul midagi valmis. Tähtajata kipun unistama ja niisama mõnulema muusika ja minu peas kõneleva loo rüpes…

Tunne oma tantsijaid

Koreograafi ideed saavad teoks ainult läbi tantsijate kehade. Nii palju lihtsam on luua, kui tead, kellele lood! 

Mereprojektis sain juba loomeprotsessi üsna alguses hakata mõtlema liikumistega koos konkreetsetele inimestele. Projekti tantsijad on kõik mu pikaaegsed sõbrad-kaastantsijad ja tänu sellele tunnen nende iseloomu ja liikumiste eripärasid üsna hästi. Sain seetõttu vahelt ära jätta rollide-paariliste katsetamisprotsessi, kuna aimasin juba, kellele üks või teine tegelane paremini sobida võiks. Loomulikult tuli ka siin töö käigus teha väikesi korrektuure ning mu armsad sõbrad ei väsinud üllatamast. Nii mõnestki õnnestus välja meelitada talendi selliseid külgi, mis varem varju olid jäänud. 

Lisaks tehnilistele võimetele ja karakteri sobivusele on hea teada ka oma tantsijate tööstiili. Kuidas sinu tantsija kriitikaga toime tuleb ning mil moel üldse talle efektiivselt parandusi teha. Kellele läheneda pehmemalt, kellele öelda otse. Millal julgustada, millal tagasi tõmmata. Kui hea on tantsija lavanärv, kuidas ta tuleb toime ootamatustega, kuidas survele vastu peab. Samuti milline on rühma omavaheline dünaamika – kes kellega klapib, kes keda võimendab ja võimestab, kes no kohe üldse omavahel ei toimi jne.

Tasub võtta aega, et näha kehade taga inimesi. Mereprojektis oli see lihtne, kuna sõpradega veedetud aeg on minu jaoks igal juhul kvaliteetaeg. Ainuke probleem, mis võib sellega kaasneda, on rollikonflikt juhi vs sõbrana. Kas suudad jääda vabal ajal sõbraks, trennis autoriteediks aga ennekõike inimeseks?

Tunne oma tugevusi ja nõrkusi ning leia sõbrad, kes on head selles, milles sina ei ole 

Nii käis ka projektitrennides päris mitu lisa-silmapaari minu tantsude kehadele ilusaid lihaseid vormimas. Autorina vaatan huviga, kuidas minu looming kellegi teise käe all ja kehas oma elu elama hakkab. Eriti suur tänu muidugi Laurale, kes vastupidiselt minule armastab puhastustule etappi (ja on selles väga osav!). Sellest oli palju abi neis numbrites, kus ise tantsijana osalen. Kui varasemalt olen üritanud vältida üheaegset tantsimist ja õpetamist, siis selles projektis see erinevatel põhjustel ei õnnestunud. Ja ega ma väga tahtnud ka niivõrd ägedate inimestega koos tantsimisest loobuda.

Üks roll korraga

Kuigi ma mereprojektis seda reeglit rämedalt rikun, siis kui vähegi võimalik, ära ole kokk-kondiiter-keevitaja! Samal ajal tantsu luua ja juhendada/puhastada ja tantsida on äärmiselt keeruline, kuna kõik kolm rolli vajavad kardinaalselt erinevat ajuseadistust. 

• Tantsijana pead keskenduma iseendale, oma sooritusele, emotsioonile ja tehnikale. Teistele täpselt nii palju, et olla nendega ühes rütmis/joonises ja sünergias.
• Juhendajana pead vaatama rühma kui tervikut, jälgima joondumisi, samas märkama iga tantsija väikeseid detaile, mis tervikut lõhuvad ning tegelema kõige sellega ka psühholoogiliselt – rühma vaimu hoidmine, individuaalsete paranduste tegemiste stiil, iseenda kannatlikkus jne. 
• Koreograafina pead nägema tantsus joonistuvat lugu. Pead keskenduma koreograafia potentsiaalile ja seetõttu vaatama teinekord mööda tantsijate antud hetke tehnilisest sooritusest, sest alles tantsu õppides ei saagi kõik kohe ideaalselt välja tulla. Fookus peab olema sel hetkel mitte tantsijate, vaid koreograafia parendamisel ühest küljest ka võimetekohasemaks aga teisalt koreograafiliselt paremaks.

Mitut asja korraga tehes kipuvad kõigi tulemused kannatama. Rohkem kui korra on mul tantsusammud segi läinud, sest unustan ennast juhendaja rolli ja vaatan tantsimise ajal, kas teised mäletavad täpsustusi või joonduvad. Positiivse poole pealt olen omandanud suurepärase oskuse kasvõi tõstete ajal pea alaspidi takti lugeda. Paarilisel muidugi omamoodi huvitav kogemus, kui talle kogu aeg takti kõrva karjutakse ja otsa ei vaadata.  

Valmista. trennid. ette. 

Jah, ma tean, et treener on ka inimene ja meil kõigil on häid ja halvemaid päevi, tuleb ette erakorralisi olukordi jne. Aga üldreeglina: ära tule trenni nii, et sa pole ette mõelnud, mida teha plaanid. See on ebaprofessionaalne. Kogenumad tantsijad saavad sellest aru ning kõigil on ajaraiskamise tunne. Loomeprotsessis olevate tantsudega tegelemisel tähendab see, et ideaalis on sul taskus lisaks plaan A-le ka B ja võimalusel C. 

Ka mereprojektis juhtus korduvalt, et esialgne plaan ei töötanud ning tuli võtta kasutusele järgmine idee. Loomulikult juhtus ka seda, et ükski idee ei toiminud. Siis kasutasin tavaliselt ühte kolmest variandist:

1. kui tuli kiiresti mingi enam-vähem idee, siis katsetasin seda;
2. täitsin lünga mingi väga lihtsa liikumisega, nt kõnnid, polkad, reinlendrid… ja tulin järgmises trennis selle juurde tagasi ja tegin sisukamaks;
3. jätsin selles trennis selle koha muusikas täitmata, lasin tantsijatel soovi korral improviseerida ja lubasin neile järgmiseks korraks sinna sisu luua;

Minu silmis, nii tantsija kui koreograafina, oleks kõige halvem lahendus olnud pikalt selle koha peale kinni jäämine ja ülejäänud trenniaja katsetamise peale raiskamine. See oleks okei olnud ainult juhul, kui see trenn oligi planeeritud katseteks.

Räägi

Sõnal on jõud. Hariduselt keeleteadlasena tean seda (loe ka paralleelidest keele ja tantsu vahel). Mõlemas on laused, fraasid, sõnad; saab panna punkte, komasid, hüüumärke, teha pause. Eriti märgatavad on seosed kõnega: tempo, kvaliteet, intonatsioon… Nii, nagu on igaühel meist oma idiolekt ehk ainuomane keelekasutus, on igal tantsijal ka veidi isemoodi liikumiskeel, kehahoiak, väljendusviis jne. Väidetavalt edastatakse näost näkku suhtluses ligi pool infost kehakeele kaudu. 

Selleks, et tantsija saaks ennast väljendada, peab ta teadma, mida ta öelda tahab. Ebakindlus paistab samuti kohe kehakeelest välja. Esimene samm on siiski ise loojana aru saada, mis lugu rääkida tahad, ning seejärel tantsijale mõte sõnades edasi anda. Lüürikaga muusika puhul on asi üldiselt lihtsam: “mõtle, et sa laulad seda laulu, aga kehakeeles”.

Lapsena öeldi mulle, et “ikka naerata ka tantsu ajal”. Kogenud tantsija võiks jõuda sellest aga väga mitu kihti sügavamale. Tantsu autor või tantsuõpetaja saab olla siin teejuhiks. Sõnadeta jutustades on vaja, et 100% (okei, see pole realistlik, aga vähemalt rohkem kui pool) infost jõuaks kehakeele abil publikuni – ausalt, usutavalt ja südamest.

The post Tantsuloome õppetunnid. II osa: tööstiilist. appeared first on Tantsuloits.

Read more at Tantsuloits

“Näkid” ehk “Snäkid” ehk “Pean saama lavale madala tossu, muidu suren!” oli number, mille visuaal tekkis mu peas ammu enne muusikat või koreograafiat. Mütoloogia paelub mind kohutaval kombel ja meri ei saa ju olla ilma salapäraste, imeliste, ohtlike ja ilusate mehi märga hauda meelitavate näkkideta! Mõnele mõjub nende lummus kiiremini, teisele aeglasemalt, kuid vastu seista ei suuda keegi. Peale ühe… 

“Mere südamesse” jäi sisse nii väga lihtsat kui ka väga keerulist koreograafiat. “Näkkide” puhul teadsin kohe alguses, et hakkame kompama nii tantsijate tehnilise kui ka näitlejameisterlikkuse võimete piire. See on üks kõige rohkem prooviaega, kõige rohkem ümbertegemisi, kõige rohkem tõstete katsetusi saanud tants. Aga usun, et lõpptulemus on seda väärt.

Mulle kipuvad meeldima tegevused, mis on keskmisest ohtlikumad, julgust, jõudu ja mentaalset vastupidavust nõudvamad (postitants, lumelauasõit, lohesurf, ratsutamine, jõutreening jne). Üsna loogiline on, et armastan ka tõsteid. Eriti neid, mis on ebatavalised, veidi ohtlikud, aga nii põnevad! Nii jõudiski “Näkkidesse” ka omajagu huvitavaid tõsteid – kõigepealt mina oma (hull)julgusega ees ja teised esialgu veidi kahtlevalt, kuid kasvava huviga järgi. Lahtiütlus: ärge kodus üksi järgi proovige! Meie tõstete õppimine toimus (enamjaolt) samm-sammult, läbimõeldult, teineteist turvates ja juhendades. Tõstete õppimisest-õpetamisest ja tehnikast võiksin veel terve artikli kirjutada… võib-olla hiljem.

Selle tantsu trennidest on omajagu meeldejäävaid hetki. Mõned näited:

• Laura: “Tiiu, sa panid siia mingeid posti liigutusi ju!” Tiiu: “Ei pannud!*mõttepaus*… okei, võib-olla, aga mitte teadlikult!”
• Poisid tantsu alguses: “Joonas, vaata, hüljes tuleb!”
• Mina tüdrukutele kahesajandat korda: “Te peate lõpus minema nii lähedale, et ebamugav hakkab, muidu see ei tööta!”
• Poisid arutlemas eluliselt oluliste teemade üle, nt kas näkid on limased.
• Lõin Talist jalaga kõhtu. Me ei tantsi isegi koos.
• Joonas esimeses kostüümiga proovis mu “saba” peal libastumas.
• Lenne Tamsalu laagris deemoneid valla päästmas.

… kui tantsijatelt ka küsiks, siis võiks seda loetelu ilmselt palju pikemalt jätkata. Igal juhul on olnud selle tantsu tööprotsess väga meeleolukas, piirekompav ja huvitav. Publiku vastuvõttu sellele numbrile ootan ise väga suure põnevusega.

The post Ühe tantsu lugu: “Näkid” appeared first on Tantsuloits.

Read more at Tantsuloits

Vähem on rohkem

Kõige sagedasem probleem, mis mul ka loometee algul kippus tekkima oli, et peas mahtus ühte takti või fraasi paar liigutust rohkem, kui sinna tegelikult mõistlik toppida oleks. Aju justkui aeglustas muusikat. Samuti oli vastupandamatu soov kõik head mõtted ühte tantsu suruda, mis päädis sellega, et tants sisaldas ebamõistlikus koguses kombinatsioone ja/või mitte ühtegi kordust. 

Siit esimene nipp: vähem on rohkem. Päriselt ka. Targad tantsuteadlased on seda kindlasti mõõtnud, aga usun, et on mingi kogus liigutusi sekundis, mida publik suudab registreerida ja mida tantsija suudab (olenevalt oma tasemest muidugi) kaunilt sooritada. Kui jätta tantsu hingamisruumi, siis on võimalus emotsioonidel särada. 

Inimaju armastab rütmi ja teatud aja tagant toimuvaid kordusi. Selle kohta usun, et leiab päris palju teadusuuringuid ning koreograafina on mõistlik siit omad järeldused teha. Vastukaaluks tuleb aga meeles pidada, et liigne rütmilisus või lõputu kordus uinutab aju samamoodi, nagu meditatiivne muusika. Tuleb leida tasakaal. Lihtsam öelda, kui teha…

Inspiratsiooni ei tasu oodata, see tuleb luua

Mereprojekti ajaraam oli kitsas ja ma ei saanud endale lubada, et ilmun trenni, kus peaksime õppima uut tantsu, ja teatan, et “vabandust, aga mul pole teile tänaseks midagi”. Mõni tants sündis lihtsamini, mõne jaoks tuli oluliselt rohkem vaeva näha, nt õppida käsitlema vahendeid (“Laevahukk”). Kuid elukutselise kirjaniku pühendumusega istusin igal loometööks planeeritud kellaajal laua taha või läksin saali ja tegutsesin. Mingist inspiratsiooni ootamisest ei olnud juttugi. Tuli olla kogu aeg inspireeritud ja tahtmist täis ja lihtsalt tegutseda. Keep showing up.

Selle video alguses vestlevad samal teemal kaks kuulsat kirjanikku: George R. R. Martin ja Stephen King. Martin küsib Kingilt, et kuidas ta nii kiiresti kirjutada suudab, mispeale mees vastab, et tal on kindel eesmärk iga päev kuus lehekülge valmis kirjutada – ja seda ta ka teeb. Seega 360-leheküljeline mustand saab valmis kahe kuuga. Martin naerab ja imestab. “Jää ja tule laulu” saaga fännid aga nutavad ja ootavad… juba 15 aastat V osa ilmumisest, et tuleks lubatud VI ja VII osa ning saaks teada, kuidas lugu lõppeb. King seevastu on alates 1974. aastast pea igal aastal uue raamatu välja andnud. 

Kui varem oli mul vaid kahtlus, et inspiratsioon ja ideed vajavad tööd, mitte mingit õuna pähe kukkumise momenti, siis nüüd olen selles veendunud. Jah, neid hetki on ka, kui lihtsalt tuleb suurepärane idee ja muudkui küta, aga palju sagedamini on pea tühi ja tähtaeg läheneb. Siis aitab vaid tegutsemine. Kaasasündinud andest on loomulikult abi, kuid töökuseta on see väärtusetu.

Loomulikult tuleb lisaks tööle ehk loominguga tegelemisele ka avatud silmade-kõrvade-meeltega ringi käia, kogeda teiste loomingut ja kehaga töötada, et oleks olemas tööriistakastike või inspiratsiooni pangeke, millest ammutada.

Ka halb midagi on parem kui mitte midagi

…sest selle pinnalt on võimalik edasi liikuda. Halvemal juhul saad teada, mida sa EI taha. Paremal juhul märkad, et natuke siit-sealt putitamist ja hakkab looma. 

Aju tuleb käima joosta samamoodi, nagu keha enne treeningut üles soojendada. Head ja unikaalsed ideed ei tule tavaliselt esimese 10 minutiga (ega sageli ka mitte esimese tunniga), sest alustuseks tahab keha läbi käia kõik tuttavad rajad. Uudsuse leidmine tähendab mõnikord mitu tundi asja sees istumist ja proovimist-katsetamist. See protsess võib olla üsna piinarikas ja frustreeriv. Meil kõigil tasub siinjuures meeles pidada, et headust ja lahkust võiks üles näidata mitte ainult teiste, vaid vahepeal ka iseenda vastu.

“Koreograafi blokk”

… on see, kui tead, et pead looma, aga mitte midagi ei tule. Pea on tühi, kuulad muusikat ja frustratsioon aina kasvab. 

Huvitaval kombel juhtus seda mul mereprojektis täpselt ühe korra. Ei aidanud siin ka järjekindel punnitamine. Ning see oli märk, et olin läinud totaalselt võssa. Olin leidnud muusika, mis mulle tohutult meeldis, kuid kuklas sain juba alguses aru, et seda ei õnnestu orgaaniliselt sobitada loos sinna, kuhu ta minema pidi. Tegin isegi tantsu peaaegu valmis, katsetasin ka tantsijatega, aga koju jõudes sain aru, et olin ka koreograafias lähtunud täiesti valest punktist (paaristantsust rühmaliikumise asemel). Seal oli oma huvitavaid leide, kuid tervikuna – selle projekti kontekstis – tuli mul endale tunnistada, et see on prügikastimaterjal. 

Õpi lahti laskma

Paar nädalat maadlesin oma peas dilemmaga: kas jätta muusika, mis mulle meeldib, aga mis ei sobi, või võtta muusika, mis ei meeldi nii palju, aga mis lugu toetab… Lõpuks ei jäänud muud üle, kui süda kõvaks teha ja tantsuhakatis koos muusikaga kõrvale visata ja (peaaegu) nullist uuesti alustada. Tagantjärele tarkusena oli see igas mõttes ainuõige otsus.

Täpselt samamoodi tuli korduvalt lahti lasta ägedatest viguritest või kombinatsioonidest ja kaanonitest, mis tegelikkuses päris nii nagu vaimusilmas ei töötanud.

Keerukus keerukuse pärast…?

Selles projektis õppisin väga tihti küsima iseendalt, kas keerukuse lisamine päriselt annab loo jutustamise mõttes midagi juurde või ei. Kui vastus oli “ei”, siis tuli lihtsustada. Mul on “Mere südames” õnn ja rõõm töötada absoluutselt suurepäraste, andekate ja koolitatud tantsijatega, kuid ka nemad oskavad hinnata tantsu, mida saab nautida: mis voolab loogiliselt ega sisalda seitset jalavahetust kaheksa takti jooksul… 

Riietuse olulisusest

Üks asi, millele ma koreograafina pikalt (teadlikult) ei mõelnud, oli riietus. Mis sul seljas on mõjutab seda, kuidas sa liigud – ja seda nii tantsija kui loojana. Huvitaval kombel pani mind seda märkama postitantsuga tegelemine, mis on kurikuulus oma napi riietuse poolest (jah, sel on omad praktilised põhjused ka, aga see pole tänane teema). Kui rahvatantsutrennis olin harjunud käima kogu aeg samas “vormiriietuses”, siis postitrenni võisin selga panna mida iganes. Hakkasin märkama, kuidas valikut mõjutas nii tuju kui taustamuusika (kui teadsin ette, mida plaanin kasutada). Sealt omakorda, kuidas valitud riietus mõjutas seda, kuidas ma ise liikusin ja mis trikke tegin või teha sain, sest näiteks pikkade pükstega pole mõned trikid postil tehniliselt sooritatavad. 

Kui mul on tantsu luues seljas seelik, siis on tõenäolisem, et tantsus on käed seelikus, lisanduvad mingid pöörded, kus seelik kaunilt keerleb jne. Samuti muutub liikumine automaatselt pehmemaks, naiselikumaks. Mereprojekti trennides kandsin enamasti üsna lühikest seelikut, millest oli veidi ebamugav kinni hoida. Tähelepanelik silm märkab ka, et koreograafias on meil palju liikumist käed all ja mitte seelikus. Seevastu näiteks meestetantse lõin mereprojektiks alati pükstes, kuna see andis jõulisema tunnetuse. 

Ka riietuse värv võib anda oma panuse koreograafia värvingule. On selle kohta ju terve teooria, kuidas värvid meie tujusid mõjutavad. Märkasin, et mereprojektis soovisin kanda musta. Ka meie projekti särgid said musta värvi. Ja ma ei ole üldse see inimene, kes igapäevaselt üleni mustas ringi käiks! Must mõjus mulle neid tantse luues ja tantsides neutraalselt – nagu tühi lõuend, millele võis kanda mida iganes, sest tantse oli palju, kõik eriilmelised. Tundsin, et nii oli mul emotsionaalselt kõige lihtsam vastavalt tantsule häälestuda. Sarnase tulemuse oleks ilmselt andnud ka muu neutraalne värv, nt beež, hall, valge.

The post Tantsuloome õppetunnid. I osa: koreograafia loomisest. appeared first on Tantsuloits.

Read more at Tantsuloits

“Merele!” on meie lavastuse vast kõige klassikalisem rahvatants. Ühtlasi oli see kõige esimene tants, mis mereprojekti jaoks sündis ja millest ka tantsude õppimisel alustasime.

Veel paar huvitavat fakti: 

• See on lavastuse kõige pikem tants, jäädes napilt alla 5 minuti. Kaalusin küll korduvalt, et lühendada, aga praegu jäi nii…
• Selles kordub 7x sama tõste. 
• Sammustiku loomisel sain inspiratsiooni “Meremeeste valsist”.

Sellesse tantsu on sattunud palju vasakule pöördeid ja vasaku käega toimetamist, mis vajas ekstra mõttetööd. Süüdlane oli refrääni kombinatsioon, mille kõige esimesena lõin, ning kus ma tahtsin, et naine saaks end kindlasti võtet vallandamata lahti pöörata nii, et paarilised jääksid järjestikku suunaga ringist välja. See tingis, et paariliste samanimelised käed pidid olema ka suletud võttes ühendatud, millest muutus võte parajaks krussiks. See omakorda tähedas, et võtte haaramisel oli loogiline teha pööre vasakule vasakute käte alla… Samuti pidi naine alustama vasaku jalaga, et teha kiiked pärast lahtikerimist vasakule-paremale, et sealt edasi oleks loogiline taas vastupäeva ringile liikuma minna jne… Rääkides sellest, kuidas üks väike otsus võib mõjutada tervikut!

Sõnadega muusikaid on meil lavastuses vaid kolmandik ja see on üks neist. Loomulikult lasin ka lüürikal end loomisel mõjutada. Lavastuse kontekstis jutustab “Merele!” sellest, kuidas mehed on kohe-kohe astumas laevale, mis viib neid merereisile. Kõik meeled on eesootavatest seiklustest põnevil, kuid sadamakail armsamaga hüvasti jättes ja tema nukratesse silmadesse vaadates poeb südamesse elevuse kõrvale kurbus. Noormees võtab neiu tantsule ja lohutab teda: “ma tulen varsti tagasi, oota mind ära,” kuid väike värin jääb endalgi hinge. Samal ajal on piiritu mere kutse noorele mehele võimas ja ahvatlev…

The post Ühe tantsu lugu: “Merele!” appeared first on Tantsuloits.

Read more at Tantsuloits

“Meremehe põli” ei olnud tegelikult kõige-kõige esimeses “Mere südame” muusikavaliku versioonis. Sõitsime augustis Andresega kuhugi ja ma lappasin Spotifyd, et leida miskit, mis lavastusse veel võiks sobida. Endalegi üllatuseks avastasin, et VLÜ oli vahepeal Spotifys oma muusika kättesaadavaks teinud. Kas ma saan teha mereteemalist etendust ilma VLÜta – ilmselgelt mitte!

Kuulasin erinevaid VLÜ palasid ja sobitasin ühte ja teist pidi. Lõpuks jäi sõelale “Meremehe põli”. Teadsin kohe, et see peab olema meeste tants, kuigi ka teine meestekas oli sel hetkel juba lavastusse planeeritud. Ega küll küllale liiga ei tee! Õnneks on kaks meestekat siiski piisavalt erineva iseloomuga.

“Meremehe põli” on karakteerne, humoorikas ja ulakas. Sain inspiratsiooni eelkõige sõnadest, mis õigele meremeeste lorilaulule kohaselt kõlguvad hea maitse piiril ja mida Matvere jutustav laulmislaad suurepäraselt edasi annab. Samuti kõnetas mind muusika vahelduv tempo, mis küll tantsu õppides kohati poistele ebamugavust valmistas.

Mõned liikumised tulid mu vaimusilma praktiliselt kohe, näiteks “Riia linna alla minek” ja trahteripreilit etendav noormees. Eks need naljad võivad veidi imelikuks minna, kui nädalate viisi meestekambaga merel ollakse… Seevastu näiteks tantsu lõpus toimuva “paabulindude mõõduvõtmisega” sai kõvasti vaeva nähtud, et leida see õige lahendus. 

Poistega on muide meie lavastuse kahe meestetantsu ja ligineva meeste tantsupeoga seoses tekkinud mitmeid huvitavaid arutelusid teemal, kuidas naised loovad meestele tantse ja mil määral need erinevad meeste loodud meestetantsudest. Siiani pole me suutnud läbivaid erinevusi leida ja jõudsime järeldusele, et häid meestetantse on loonud mõlemad sugupooled. Aga võib-olla mõtteainest mõnele tudengile lõputööks.

Loomeprotsessis siiski minu jaoks mõned erinevused meestetantsude väljamõtlemisel on. Näiteks ei pane ma selles protsessis liikumisi läbi tehes kunagi seelikut selga, vaid tantsin pükstes, sest riietus mõjutab väga palju seda, kuidas ma liigun. Samuti püüan end visualiseerida oluliselt suuremaks, kui tegelikult olen. Kõrvalt näeb see ilmselt koomiline välja. Lõpuks trennis asju ette näidates ütlen ikkagi: “tehke sama, aga mehelikumalt palun!”

Meestetrennis on alati omamoodi, piire kompava huumoriga vürtsitatud energia. Teinekord läheb õhkkond isegi liiga lustlikuks, kuigi antud tantsu puhul on see pigem pluss. Minul on igatahes trennis väga lõbus mehi seda tantsimas vaadata ja usun, et see mõnus energia kandub ka publikule saali.

The post Ühe tantsu lugu: “Meremehe põli” appeared first on Tantsuloits.

Read more at Tantsuloits

Kui ootate siit õpetust, kuidas loomehoovustes eduni liuelda, siis peate võib-olla pettuma. Tsiteerides Ülo Luhti, siis: “Ma ei pretendeeri tõele…” Panin kirja oma lähenemisloogika, kogemused ja tähelepanekud loomeprotsessist, mis võivad, aga ei pruugi olla kellelegi teisele kasulikud. Kas see on vähemalt huvitav? Seda hinnake teie.

Lühike vastus pealkirjas püstitatud küsimusele on distsipliin, süsteemsus ja väga suur töövõime. Anne võib olla, aga kui eelnevat ei ole, ei maksa see midagi.

Püsikollektiiviga töötades on autoril suur luksus kasvõi lõputult katsetada ja oma loomingut lihvida. “Mere südames” (ehk mereprojektis, nagu asjaosalised seda kutsuvad) oli mul ees väga range ajaraam: detsembri alguseks pidid kõik lavastuses sisalduvad numbrid valmis olema, et detsembri lõpus saaksime kogu loo esmakordselt otsast lõpuni läbi tantsida. See tähendas pöörast rütmi nii mulle loomises kui tantsijatele õppimises. Raskuskese langes seega tegelikult esimesele neljale kuule, mille jooksul valmis 28 numbrit. See tähendas 1,6 uue numbri väljamõtlemist ja õppimist nädalas. Pärast esimest montaaži viskasin ühe numbri kavast välja ja lisasin neli juurde (hea diil, eksole), et täita loo sisulised lüngad.

Loomeprotsessi algus

Unistus tantsulavastusest oli mu peas keerelnud juba aastaid, kuid ametlikult algas mereprojekti loomeprotsess 2025 juulis pärast üldtantsupidu. Nüüd tuli mul päriselt tegudele asuda, sest sõbrad-tantsijad olid esialgsesse ideesse pühendatud ja nõusoleku osalemiseks andnud. Olin võtnud kahenädalase puhkuse, mil kavatsesin kodus Hiiumaal täielikult loo vormimisele ja koreograafiate sünnitamisele keskenduda. 

Tagantjärele vaadates kulus see periood peamiselt etenduse süžee paikaloksutamisele. Kuulasin lõputult lugusid, mida olin potentsiaalsete muusikatena välja valinud, tõstsin neid ühte ja teist pidi ringi ja visualiseerisin pilte lavastusest. 

Hakkasin ka uuesti jooksmas käima. Projekti esitusloendit kuulates ja mõtetes seal maailmas viibides lendas 8-10 km pea märkamatult. Unistasin ja mõtisklesin loo üle, kuulasin muusikaid ja visualiseerisin liikumise kvaliteete ja mustreid. Jätsin meelde aktsente ja kõnekaid kohti muusikast, mida hiljem ära kasutada. Mu peas tantsisklesid varjud nagu unenäos, muutudes hetketi selgemaks ja liigutustelt konkreetsemaks, siis jälle hajudes üldisemaks. Ahmisin ka ümbritsevat kõigi meeltega – ainult kõrvus mängis muusika. Sättisin liikumisringi näiteks päikeseloojangule, läbi rannast ja metsast ja vihmasajust, mööda udusse mattuvast heinamaast… Püüdsin meelde jätta lõhnu ja tundeid, et neist hiljem ammutada. 

Jõudis kätte augusti teine pool ja mõistsin, et olen oma loometööga graafikust totaalselt maas…

Esimene etapp: kvaliteeditaju varjuteater

Olen tantse loonud teadlikult umbkaudu viimased 10 aastat. Kogemus ütleb, et eespool kirjeldatud “tantsivad varjud” on tavaliselt minu loomeprotsessi esimene etapp. Selles etapis toimuvat on kõige raskem sõnadega kirjeldada. Siin ei teki tavaliselt veel konkreetseid samme, aga on mustrid, tunne, emotsioon ja kvaliteet (suur-väike, sirge-spiraal, kiire-aeglane jne). Just viimane on siin minu jaoks kõige olulisem märksõna, mida parema puudumisel selle tajuvormi kirjeldamiseks enamasti kasutan. Unenäoline on vist kõige täpsem sõna aga üldise kogemuse kohta: see etapp on ühtaegu väga visuaalne ja füüsiline, samas kohati käest libisev nagu liiv.

Teadvustamata, mingist sisemisest tungist kannustatuna lõin tantse tegelikult lapsena kogu aeg. Mäletan, et olin umbes 6-7-aastane, kui käisin Sõru paadikuuris VLÜ kontserdil ja olin neist täiesti lummatud. Ema räägib siiani, kuidas ma terve kontserdi kõlari all istusin. Loomulikult osteti siis mulle VLÜ kassett “Jää jumalaga Eestimaa 1”, mille ma vist ribadeks kuulasin. Tegin elutoas iseendaga ja iseendale tantsukontserte: kassett läks algusest mängima ja mina tantsima ja lõpetasin alles siis, kui lint läbi sai. Vaatama ma üldiselt kedagi ei kutsunud – see polnud minu jaoks oluline. Olin tantsides nagunii omas maailmas. Hiljem tegime sõbrannadega algklassides klassiõhtutele tantse. Eriti popp oli Eurovisiooni lugude järele tegemine, sest neis oli sageli ka efektne koreograafia. Kahjuks või õnneks ei ole mul kõigest sellest videomaterjali säilinud.

Tagasi augusti 2025. Teadsin, et varjuteatri etapist välja saamiseks on mul vaja hakata tantsima. Eelistatult kellegagi koos. Veel parem, kui rühmaga, kuna valdav osa koreograafiaid pidi ju loodama suuremale seltskonnale. Samuti teadsin, et surve ja tähtajad mõjuvad mulle hästi. Leppisin seega kokku esimese prooviaja tantsijatega. Nüüd pole enam pääsu…

Vaadates tagasi “Mere südame” kõige intensiivsemale loomeprotsessile ehk esimesele neljale kuule, siis heaks esimese etapi käivitajaks olid ühistransport, autorool ja vann. Keha oli paigal, aga mõtteis olin mujal, varjuteatris. Roolis tegelikult väga halb tegevus, sest oli olukordi, kus sõitsin punktist A punkti B nii, et sõidust endast ei mäletanud suurt midagi. Vann enne mereprojekti eriti kasutust ei leidnud, aga millegipärast just selle lavastuse protsessi käigus tekkis vastupandamatu soov pea igal õhtul poole ööni vees liguneda ja mõttes tantsida. Mõnikord panin muusika mängima, mõnikord mitte, sest tegelikult pole seda pärast tuhandekordset kuulamist enam vaja: iga noot on nii pähe kulunud, et võib lihtsalt mälust käima panna. Praktiliselt eluaegne tantsukogemus tegi ka varju-avatari peas tantsima panemise lihtsaks.

Teine etapp: muusika üleskirjutamine

Selleks kasutan ma enamasti excelit. Jah, lugesid õigesti. Tegelikult küll Google Sheetsi, et saaksin igal hetkel igal pool sellele ligi. Aga kefiir-keefir… Kui õigesi mäletan, siis sain selle nipi 2015-16 rahvatantsujuhtide koolis õppides Kalev Järvelalt. Kuna ma originaalsüsteemi päris täpselt ei mäleta, siis kirjeldan oma loogikat samm-sammult:

1. Kuula muusikat, tuvasta taktimõõt ja värvi üks ruuduke ühe takti kohta. Üks rida = üks fraas. Sama meloodia (nt A-osa) = sama värv. Siit tekib päris hea ülevaade, näiteks mitu erinevat kombinatsiooni peaks tantsus sisalduma ja mitu korda need korduvad. Värvi tugevusega võib eristada ka sama meloodia valjemat (nt mängib mitu instrumenti) / vaiksemat (nt mängib üks pill) osa. Veel võib erimärkidega tähistada olulisi aktsente jne.
2. Kui muusikal on sõnad ja kui pead neid oluliseks (üldiselt tasub), siis kirjuta need fraasi peale või kõrvale.
3. Nimeta fraasid, nt A1, B2, A2, B2, vaheosa jne.
4. Märgi faaside algusesse sekundid muusikas, millal see osa algab. Usu mind, see lihtsustab hiljem oluliselt tööd. Reklaamiminutid: mu sõber ja mereprojekti tantsija Henry Veskioja tegi mõned aastad tagasi bakatööna äpi, millega saab muusikafaili telefonist erineva tempoga mängida ja lisada järjehoidjaid konkreetsetele sekunditele. Hoiab aega kokku, kui klaverisaatjat ei ole ja tahad trennis muusikaga läbi teha nt B osast alates või kui harjutamiseks vaja tempot alla tõmmata. Henry lubas kõigile küsijatele lahkesti jagada 🙂  
5. Nüüd tulista fraaside kõrvale või peale kõik ideed, mis esimeses etapis liikumise kohta tekkisid. Mina teen seda täiesti vabas vormis, kuna need on märkmed mulle endale. Nt kui tean, et tahan B3 osa lõppu tõstet või A1 osa algusesse stoppkaadrit või C osa on midagi spiraaljat…
6. Kuula muusikat korduvalt ja täienda tabelit ideedega, kuni tunned, et tahaks hakata katsetama -> liigu järgmisesse etappi. Mina tulen järgmistes etappides korduvalt exceli juurde tagasi ja täiendan seda. Samuti kasutan ma seda konspektina tantsu õpetamisel. 
7. Profit. 

Kolmas etapp: oma keha on kuningas

Kolmandas etapis on tagumine aeg püsti tõusta ja liikuma asuda. Lihtsamaid tantsukesi lastele on võimalik luua ka laua tagant tõusmata, aga üldiselt olen ma seda usku, et oma keha on kuningas. Mõttes loodud liikumised tasub enne tantsijate ette minemist ikkagi kehal valideerida, et kõik jookseks loogiliselt ja oleks teostatav. 

Keha kipub improviseerides kasutama palju lihasmälu. Mida laiahaardelisem ja mitmekesisem kogemus on kehal, seda suurem on tõenäosus luua unikaalseid, efektseid ja samas loogilisi liikumismustreid. Usun, et mind aitab selles etapis tohutult, et olen harrastanud väga palju erinevaid stiile: lisaks rahvatantsule pikemalt swingi (lindy hop, collegiate shag, stepp), postitantsu (acro, exotic), klassikalist tantsu, samuti saanud tugeva baasi tantsukoolide (rahvatantsujuhtide kool, Ilma Adamsoni tantsukool) mitmekesistest õppekavadest. Üksikuid tunde või kursuseid olen võtnud veel lugematus hulgas stiilides, sest see lihtsalt on nii põnev ja arendav! Käin ka igal võimalusel vaatamas tantsukontserte ja veedan tegelikult liiga palju aega Instagramis ja YouTube’s tantsuvideoid scrollides. 

Mereprojekti tantse luues ei seadnud ma endale rahvatantsu liiga rangelt raamiks, vaid lasin muusikatel endaga kõneleda. Nii ilmusid tantse vürtsitama ka täiesti mitte-rahvatantsulikud elemendid nii vahendite, kostüümide kui liikumiste näol. 

Teadsin, et üks potentsiaalne ohukoht selles lavastuses on hakata ennast kordama ja muutuda koreograafiliselt igavaks, kuna plaan oli ju kogu tund+ tantsu ise välja mõelda. Kõigil loojatel üldiselt on oma käekiri ja ilmselt on see ka minul, kuigi mul on hetkel veel raskusi iseenda välisvaatlejana analüüsimisega, et seda kirjeldada. Esmase tagasiside põhjal olen vist suutnud liigsest enesekordusest hoiduda.  

Neljas etapp: teistega katsetamine

Kodus oli mul enamasti abiks kujuteldav paariline, paaril korral ka Andres. Päris paarilisega läbi tehes mõnikord siiski selgus, et kujuteldav ja päris paariline samamoodi ei liikunud. Siis tuli kiirelt kohapeal genereerida plaan B või C. Õnneks on kogenud tantsijatega töötades mitu pead ikkagi mitu pead ja isegi, kui mõnikord andsin neile veidi ähmase sisendi liikumiseks, suutsid nad selle vormi anda. Kõige suurem õnn või õnnetus ära täita paarisliikumiste meeste osa tekkinud lüngad langes mu tantsupartnerile Joonasele. See tähendas, et mõnikord ma lihtsalt lükkasin-tõmbasin teda sinna, kuhu vaja, mõnikord ütlesin, et “sa pead jõudma siia, aga ma täpselt ei tea veel kuidas” ja mõnikord tulin, elevil pilk silmis, Instagramist leitud videoga: “me nüüd teeme sellist tõstet”. 

Kuigi koreograafia seemne istutab tantsu autor, siis lõpptulemus sünnib alati vähemal või rohkemal määral kollektiivselt. Selles mõttes on kõik tantsijad, kes osalevad loomeprotsessis “kehadena” veidi ka kaasautorid. Sama seemnekest teisele kollektiivile istutades võivad koreograafia nüansid saada hoopis teistsugused.

Piiratud ajalise ressursiga, nagu mul antud projektis oli, pidi olema esmalt endal väga hea kujutlusvõime, kuidas ja kuhu grupp liigub. Siis tuli see kõik tantsijatele selgeks teha. Üksik tantsija võid olla sina ise. Paar on samuti hoomatav üksus. Grupp, mis koosneb X paarist, on täiesti omaette organism. Mitmekesi sama liikumist tehes see võimendub, sageli ka teisendub. Samas on igal tantsijal oma isikupära ja liikumiskeel, kuigi mereprojetis aitas seda siluda ühine taust Kuljusest. Rühmaga on võimalik luua erinevaid mustreid, mängida kompositsioonivahenditega (näiteks kaanon, laine, tekitada kontraste tasandites jne).

Luua on mõnus, kui tunned oma tantsijaid ja nende võimeid. Ka neljas etapp on oluliselt lihtsam, kui rühm ja isiksused selle sees on tuttavad. Üle võimete käiv koreograafia tekitab frustratsiooni kõigis. Samuti ka teinekord liiga lihtne liikumine. Kogenud tantsija tahab väljakutset, aga tantsuõpetaja ülesanne on ära tajuda mõistlikkuse piir väljakutse keerukuse, ajaraami ja tantsijate võimete maatriksis.

Viies etapp: mis halvasti, see uuesti

Kui muusika on otsast lõpuni täidetud, siis kas tants on valmis? Sõltub. Enda puhul olen märganud, et kui olen muusika lõpuni ära tantsinud, siis üldiselt ma liiga suurt ahvatlust muudatusi teha ei tunne. Loomulikult on siin erandeid. Kui mingi koht tantsus ikka üldse ei tööta, siis teen ringi. 

Siit etapist alates hakkab minu jaoks loomeprotsessi see osa, mida ma kuigipalju ei naudi… Parima tulemuse nimel oleks õige muidugi siin uuesti ja uuesti analüüsida, kas valminud tants kannab sõnumit, mida plaan oli edastada; kas liikumised on tantsija jaoks loogilised või saaks midagi parandada; kas keeruline element on tegelikult pusimist väärt st kas see näeb ka päriselt efektne välja. 

Umbes sellest etapist alates kipub mu tähelepanu vaikselt nihkuma käesolevalt tantsult uutele ideedele, mis tahavad peast välja ronida. Kuulan näiteks koju sõites muusikat, mis inspireerib, varjud juba tantsivad silme ees ja… tahaks hoopis sellega tegelema hakata. Aga veel ei saa, esmalt tuleb töösolev asi valmis teha.

Kuues etapp: puhastustuli

Tantsude puhastamise etapp on mu absoluutne mittelemmik. Õnneks liitus umbes siin etapis meiega Laura Tibar, kellele vastupidiselt see etapp väga meeldib ja sobib. Tänu Kuljusele olen saanud tugeva kooli, kuidas tantse puhastada, aga olen ajapikku aru saanud, et loomise protsessi naudin hulka rohkem. Veidi küsitav, kas seda etappi üldse pidada loomeprotsessi osaks, kuna siin ei pruugi protsessi juht olla enam autor ise. Lavakõlbuliku lõpptulemuse saavutamiseks on see etapp aga kahtlemata oluline. 

Selles etapis tõusevad äärmiselt oluliseks tantsujuhi oskused:

• Ettevalmistustöö ja analüüs: mis on need kohad, mis vajavad tantsus veel tähelepanu? Mereprojekti puhul filmisime iga trenni lõpptulemust. Regulaarse kollektiiviga (nt Tulilindudega) töötades ei filmi ma tavaliselt iga trenn, vaid esinemiste eel või pärast põhjalikku täpsustamist. Esimese märkmete ringi tegin pärast trenni õhtul koju jõudes ja videot vaadates. Teise enne järgmist trenni, mil selle tantsuga uuesti tegelema hakkasime.
• Aja planeerimine: kui palju aega mul on selle tantsuga tegelemiseks? Millele keskenduda, mis on vähem oluline? 
• Terav silm: kuidas näeb välja tervikpilt? Kas tantsijad individuaalselt teevad seda, mis ette nähtud oli?
• Oma tantsijate tundmine: mis on mõistlikud ootused minu tantsijatele selles ajaraamis? Mis on nende motivatsioon trennis käia? Kuna rahvatants on lõbu, mille eest kahjuks tantsijatele palka ei maksta, siis peitub motivatsioon enamasti seltskonnas, soovis saada paremaks, väljundis (esinemised) vmt. Sellest sõltub, kui palju võib tantsijaid “suruda” ilma, et soov trennis käia sellest kannataks. 

Hindan tantsu ja sammu puhtust (kuljuslasena muudmoodi ei saakski), aga ajaraam sunnib ka mereprojektis tõmbama piire. Kust on õige hetk lõpetada detailide kallal nokkimine? Paratamatult tuleb teha valikuid, näiteks ohverdada ühe kombinatsiooni pöörlemise ühtlus teise kombinatsiooni joondumisele. Ainult nii on võimalik hoida produktiivsust ja tempot ajas. Esietenduseni on jäänud veel umbes 1,5 kuud – loodan, et olen teinud õiged valikud.

The post Kuidas luua 6 kuuga 30 tantsu* appeared first on Tantsuloits.

Read more at Tantsuloits

See tants kordub etenduses kaks korda. Ei, mul ei saanud ideed otsa. Kordus on taotluslik, kuna merelemineku-merelttuleku tsükkel on rannarahva elus lõputus korduses. Nii ka meie loos. Esimesel korral jätavad ema ja tütred rannas hüvasti isaga, teisel korral juba ka väimeestega.

Iga hüvastijätt on kurb. Ka siis, kui tead, et tegelikult tuleb ju kallis inimene tagasi. Või vähemalt loodad, et tuleb. Sest kui rännata ajas tagasi 19. sajandi lõppu, kus toimuvad meie lavastuse sündmused, siis ei ole tagasitulek garanteeritud. Meri on karm, annab ja võtab. 

Rannarahvas on aga sitke tõug. Öeldakse ju, et õige hiiu naine peab üles kasvatama joodikust mehe ja seitse last. Muidugi ka ära tegema kõik majapidamistööd, sest mees on kas merel või kui maismaal, siis meri põlvini. Õnneks “Mere südames” pereemal päris nii kehvasti abikaasa valikuga ei läinud, aga sitkust on temas sellegipoolest. “Mere kutses” on näha, et ka meretuultest ja kadakajuurtest voolitud randlastel on tunded, kuid neid lastakse paista vaid pinnavirvendusena.

Sammustikku luues kiikasin rannarootslaste tantsupärandisse ja meenutasin Rootsis vahetusõpilasena veedetud aega. Mul oli võimalus ühe kohaliku rühmaga koos treenida ning õppida otse allikast nii erinevaid variante polskat kui hambot. Rütmiliselt oli see algul ikka uskumatult võõras, aga ajapikku hakkas väga meeldima. Lainerütmis loksuvat varianti hambost kasutasin ka “Mere kutses”.

The post Ühe tantsu lugu: “Mere kutse 1 & 2” appeared first on Tantsuloits.

Read more at Tantsuloits