Muusika: Kiiora “Flaming O”
“Mere südames” on numberid, mida ei saa päris tantsuks nimetada. Vastukaaluks sisaldub “Kosjapralles” lausa kaks tantsu, mida tingis muusika muutus tantsu viimases kolmandikus. Meenub aforism „Keel on murre, millel on sõjavägi ja laevastik“, mis rõhutab, et keele ja murde eristamine pole niivõrd keeleline, kuivõrd poliitiline ja sotsiaalne otsus. Nii ka tantsude jaotusega numbriteks meie lavastuses.
Tantsude pealkirjadega on “Mere südames” olnud valdavalt nii, et esimene võimalikult hästi lugu selgitav mõte on algul tööpealkirjana käiku läinud ja siis nii ära kodunenud, et ongi paika jäänud. Pralle on üks naljakas sõna, aga ega ma enam ei kujutaks selles pealkirjas midagi muud ka ette.
Muusika oli mul üsna algusest peale projekti esitusloendis tiksumas, kuna tegemist on väga põneva ja vaheldusrikka palaga. Selles on värvi, kihte, taktimõõdu vaheldust, ebasümmeetriat, kaasahaaravust, julgust.
Tantsu esimese kahe kolmandiku mustand sai paika juba teises või kolmandas trennis. Visuaal kõndide ja jalaheidete kombinatsioonist oli mu jaoks muusikasse sisse kirjutatud. Ka kõik muu voolas esimeses osas suhteliselt orgaaniliselt. On raske meenutada, et oleksin üldse midagi teadlikult välja mõelnud – see tants juba oli muusikas olemas. Teadsin, et tahan selle teha pigem lihtsa, kuid väikeste vimkadega. Et ta mõjuks nagu üks hoogne pärimustants, mida peomeeleolus kõik külalised kaasa tantsima asuvad. Eriti lõbus on see, et vahetame kogu aeg paarilisi ja nii saab kõik näod trennis naerule.
Viimase osa ehk tangoga oli asi keerulisem. Kaalusin päris mõnda aega, kas võtta või jätta, sest vaja oli see kuidagi ka loo tervikuga siduda… Mõte sellest, et luua nn pärimustantsule sama muusika sees kontrast hoopis teistsuguse liikumisega, oli jällegi minu jaoks muusikas olemas. Aga kuidas teha seda nii, et see töötaks? Vaja oli täita tervelt 6x 8-taktilist fraasi, mis tundus nagu terve igavik. Kuigi Argentiina tangot olen veidi nuusutanud, siis kaevusin YouTube’i tangovideotesse… Mu eesmärk ei olnud niivõrd kopeerida samme, kuivõrd luua sarnane atmosfäär: terav, kirglik, pingestatud. Kuigi mul oli visioon, mida varjud peas kenasti etendasid, siis selle füüsilise maailma liikumiskeelde toomine nõudis kõvasti pusimist. Trennisaalis leidsid tantsijad end taaskord väljaspool mugavustsooni, kuna meile harjumuspärane eesti tants ei nõua üldiselt teravaid sääreheiteid, järske kiirendusi-aeglustusi ja kummipaelaefekti paarilisega.
Kuigi tants on suhteliselt pikk (üle 4 min), siis tänu liikumiste vaheldusele ta nii ei mõju. Mina muidugi olen täiesti erapoolik hindaja, seega peate tulema etendusele, et ise otsustada, kas risk miksida pärimuslikku ja tangolikku tasus end ära.
