Mõtlesin, et kaua ma ikka siin üksi heietan ning palusin kahel kogenud tantsijal, Kristinil ja Talisel, sõna sekka öelda. Kuidas mõtestavad nemad tantsimist ja oma rolli “Mere südames”? Kas tantsija tantsib, mängib, näitleb või lihtsalt on? Kuidas see kõik seostub igapäevaelu ja päris-minaga? Natuke siiski kriban ise ka, sest see on teema, mille üle olen palju mõtisklenud ja mis minu jaoks on väga põnev.
KRISTIN
“Mere süda” on mulle kui tantsijale esitanud väljakutse, millega ma vist tantsulises mõttes polegi varem kokku puutunud. Seni olen ikka pidanud kandma rolli ühe tantsu vältel – leidma selle paari minuti jooksul üles žestid, ilmed ja liigutused, mis loo jutustamise jaoks vajalikud on. Lavastus paneb mind aga rolli terveks pooleteiseks tunniks. See on nõudnud meilt kõigilt päris põhjalikku mõtteviisi mudimist, sest tegelase käitumismuster ei saa lihtsalt heast peast tantsude vahel muutuda – inimeste emotsioonid võivad ikka olla erinevad, aga iseloom ju niiviisi ei teisene.
Näitlejad on ikka rääkinud, et lavastusprotsessi juures jääb roll endaga ka proovisaalist väljaspool kaasa käima, et see pole miski, mille sa lihtsalt endast lahti raputad. Päris kummaline on see tõesti, kui täiesti argiseid toimetusi tehes äkki turgatab pähe see, kuidas mõnes tantsus vot just seda konkreetset hetke lahendada võiks.
See, et etendusega alates augustist tegelenud oleme, on kindlasti andnud mõnusalt aega ka selleks, et oma rollidesse sisse elada. Mulle endale küll tundub, et rolliga harjumine on nagu uue inimese tuttavaks saamine – meil on piisavalt aega olnud, et märgata mustreid, leida iga rolli jaoks talle sobivad nüansid.
See pole aga kõik, sest etendus seab mulle veel ühe vimka! Lisaks oma põhirollile on mul võimalus kehastada ka hoopis käredama iseloomuga tegelast. Kui esmapilgul see mind ehk kohutas – no kuidas ma olen pooleteise tunni jooksul kaks erinevad inimest nii, et pealtvaatajad sellest ka aru saaks, siis nüüd mõtlen ma sellest kui väljakutsest. Neil kahel tegelasel on kaks täiesti erinevat iseloomu ja see on minu ülesanne need nüansid lavale tuua. Nii imbub erinevus ka sellesse, kuidas ma rollis tantsin – tegelaskujud on erinevad, nende motiivid on erinevad, järelikult ei ole nad laval ka täpselt samasugused, nende liikumine ei saa olla sama.
Nüüd, kui etenduseni on jäänud vaid loetud nädalad, on küll selline tunne, et mul on pidevalt kaasas kaks varju – üks vari on pehme ja soe, teisel aga välguvad silmis sädemed. Eks see jääb lõpus pealtvaataja otsustada, kas need varjud etenduses õigel hetkel rambivalgust näevad.
TALIS
Tantsija ja tantsija rollid selles projektis on kindlasti erinevad. Ühe kandva rolli esindajana olen pidanud end ette valmistama hoopis teistmoodi kui tavaliselt tantsuga lavale minnes. Natuke lihtsamaks teeb võib-olla asjaolu, et ma ei pea oma rolli etenduses muutma.
Üllatanud on mind kuidagi naljakal kombel rolli sobimine. Ikka on tantsude ja lavastajaga erinevad nägemused, mis alati enda “maailmapildiga” ei ühti. Kindel etenduse teema või tantsude järjestusest tulenev iseloomu või karakteri muutus. Aga just sellest projektis, selles etenduses, selles rollis kuhu mind Tiiu on sobitanud, tundub kõik veidralt loogiline. Väga paljudel juhtudel ma ei leia end tegelikult näitlemast, vaid ma saangi tantsida nii nagu on mulle omane. Loo endaga ja koreograafiaga samastumine tekitab seesmiselt väga mõnusa tunde.
Tantsuliselt üks punkt, millele olen siin rohkem mõtlema hakanud, on tants ja samm kui loo juht või lugu kui tantsu ja sammu juht. Ma ei olegi lõpuni kindel, kumb mulle tegelikult rohkem meeldib – väikest viisi muna või kana küsimus.
Muidugi lihtsalt ühe tantsu loost siin ei piisa. On natuke võõras kogemus päriselt teada, miks ma lavale tulen, mis lugu sellele eelnes ja kuhu suunas see edasi läheb, kui lavalt lahkun. Siinkohal on aidanud etenduse kui terviku endale mõtestamine. Ei ole enam eraldiseisvad koreograafiad, vaid päriselt sidus tekst algusest lõpuni.
TIIU
Tegelikult ei pidanud ma algul üldse kuigipalju “Mere südames” ise tantsima, aga lõpuks kogunes tantse siiski omajagu. Tantsijana mul konkreetse tegelase rolli ei ole, aga ega väljakutsed sellest vähene. Erinevate numbrite vahel tuleb mul teha mitu päris kiiret meeleolumuutust, kõige ekstreemsem vast “Kosjaprallest” “Õhtu ilusse”.
Huvitav lugu on ka väga sarnaste rollidega. Näiteks “Kosjapralle” nn tango osas ja “Näkkides” on mõlemas vaja lülitada sisse võrgutav energia, kuid olemuslikult on need erinevad. Tuli kaevuda veidi sügavamale, et enda jaoks mõtestada, kuidas läheneksin mehele külatüdrukuna versus müstilise näkina. Milline ma üldse kummaski rollis tegelasena oleks?
Külatüdrukus peegeldub minu jaoks nooruse kergus ja julgus, samas ka pealiskaudsus, nipsakus, naiselik kavalus. Näkk on aga hoopis teine loom, kes ei rahmelda niisama, vaid tegutseb kannatlikult, väga sihipäraselt, eneseteadlikult ja enesekindlalt. See ei ole tema esimene “rodeo”, vaid võib-olla on ta vee alla meelitanud tuhandeid mehi. Võib-olla on ta maagilise olendina sadu aastaid elanud ja igavest noorust säilitanud. Ta on teadlik oma võlust ja ta suudab hetkega valida saagist lähtuvalt sobiva lähenemistaktika. Ta teab, et ta võidab nagunii.
Mulle meeldib tantsu mõtestada kui paralleelreaalsust. Tantsijana mõtlen, et ma mitte ei näitle, vaid olengi selle tantsu jooksul see versioon iseendast. Alter ego, mis eksisteerib ja on sama tõene, kui päris-mina. Kui muusika läheb käima ja olen mõttelisest uksest paralleelmaailma astunud, siis kõik, mis ma tunnen, mõtlen, teen on samuti tõene. See kolm minutit ma päriselt armastan seda inimest, olen teise peale pahane, igatsen merele läinud isa või misiganes vaja. Usun, et see aitab ka publikule pakkuda usutavamat kogemust. Et see toimiks, tuleb aga enda seest kõigepealt see versioon üles leida. Mõnikord seisneb keerukus aga hoopis selles, et ei teagi täpselt, mida otsid… Mõned versioonid on naturaalsemad, kättesaadavamad, teisi tuleb aga meelitada, mõtestada, endas avastada. Samuti mõjutab siin dünaamika paarilise/kaastantsijatega. Näiteks “Näkkide” versiooni oli minu jaoks algusest peale üsna lihtne kehastuda, seevastu aga “7 pruuti” vajab endiselt pingutust, et õige paralleelmaailma uks üles leida.
Alter ego lähenemise miinus on, et eri maailmade piirid võivad hakata ähmastuma ja alternatiivversioonide mõtted, tunded ja käitumismustrid imbuma päris-minasse. Ka Kristin mainis eespool, kuidas näitlejatel on raske teinekord rollist väljuda ning tegelane võib tulla igapäevaellu kaasa. Mulle tundub, et parim “rohi” on iseenda teadlik märkamine ja analüüsimine: mis on päris ja mis on teisest maailmast kaasa imbunud miraaž.
Fotod: Merily Jakovets (MJ Fotokunst)
