Merest on räägitud lugematul hulgal lugusid, kirjutatud laule, luuletusi, raamatuid… Milleks veel üks merelugu?
Meri voolab mu soontes. Sündisin ja kasvasin mere ääres Kärdlas. Mu isa oli laevakapten ja lapsena veetsin mitmel suvel nädalakese piirivalvelaeval, millel ta töötas. Lasteaiaealisena oli kolmapäev kõige olulisem päev, sest siis läks või tuli isa merelt, tulles kaasas ikka mõni üllatusmuna või muud head. Samuti oli kolmapäeviti lasteaias rahvatantsuring. Ka ujuma õpetas mind isa just meres: koera ja krooli ja kõige olulisem – selili, kui põhi kadunud ja väsimus peal. Poidest edasi sügavale minek oli muidugi rangelt keelatud, aga see ei takistanud mul üksi või sõpradega kaelani vees uperpallitamast, kuni huuled külmast sinised. Üksjagu palju Tareste lahest läks kurku ka, sest välja tulles krooksusime võidu.
Maismaal ja isa laeval kuulasin sageli oma lemmik VLÜ kassetti “Jää jumalaga Eestimaa” ja kujutlesin end merel seiklemas. No ikka haiglaselt palju kuulasin tegelt, sest tsiteerides mu ema: “Kas sa pead igasse asja nii ülepeakaela sisse minema?” Ma ise eelistan seda nimetada kireks, aga okei…
Õnneks on kire vormis mõõdutundetus ja hulljulgus minus jätkuvalt alles, sest muidu poleks ma seda projekti ilmaski ette võtnud. Seemneke tantsuetendusest hakkas edenema tegelikult juba vast kümme aastat tagasi ja tõukus Herman Sergo “Näkimadalatest”, kuigi tänasest “Mere südamest” sellega seoseid otsida ei maksa. Mõte tuli iga aasta-paari tagant tagasi, kuid leegitsema lõi alles 2025 mais. Sisetunne ütles, et tähtede seis on õige ja nüüd või mitte kunagi. Selleks ajaks oli mereteema kõrvale kerkinud ka teine, hoopis erineva teema ja atmosfääriga idee. Veetsin umbes kuu aega tohutus dilemmas, kummale kaardid mängida. Arendasin ühte, arendasin teist ja… sain aru, et meri endast ümber minna ei luba.
Aga milleks siis veel üks merelugu? Väga paljud rahvatantsijad mäletavad erilise tundega Ülo Luhti lavastatud tantsupidu “Meri”. Ka mina, tol hetkel värskelt põhikooli lõpetanu, käisin seda pidu vaatamas ja nutsin “Tuulevaiksel ööl” ajal lahinal. Randlasena kulges kogu lugu otse minu südamest läbi.
Meri jäi lavastuse teemaks just seepärast, et see nii mitmes kihis mu elust läbi voolab. Merelugusid on räägitud palju, kuid minul on enda oma veel rääkimata. Paslikult on meri minu jaoks alati sümboliseerinud pidevat rahutust hinges, igatsust millegi või kellegi järele, mis jääb napilt silmapiiri taha. Ka “Mere süda” kannab minu jaoks sama tunnet.
Veetsin stsenaariumit kirjutades ja muusikaid kuulates mõtteaega lapsepõlves. Nendes samades kolmapäevades, kus isa tuli või läks; või merel, piirivalvelaevas. Mu isa oli kõndiv entsüklopeedia ja muusikaliselt andekas, kuid pigem vähese jutu mees. Nii tema isiksus kui vahelduv olemasolu ja puudumine on mind sundinud palju ja sügavalt enda sisse vaatama. Vanemate tõttu on meri ja Hiiumaa lahutamatu osa minu identiteedist, ükskõik kaua mandri peal elan. Neist sisekaemustest on lavastusse jõudnud nii väikese tüdruku igatsus merel seilava isa järele (“Tütre kiri isale”), tulemise-minemise tsükkel (“Mere kutse”, “Taaskohtumine”, “Merele!”, “Kodusadam”), kui ka kriipiv ärevus isa raske haiguse perioodist, kui ei teadnud kunagi, mida toob homne päev ja kas kõik olulised vestlused said peetud (küll veidi teisendatud kujul tantsus “Igatsus”).
Eraldi võetuna on need teemad lihtsalt sügavalt inimlikud. Ka meeste seiklused merel ning armastuse leidmine on lood, mis on ju tuhat korda jutustatud. Autori eelnevate kogemuste summa kaste on see, mis saab tuntud tükkide kombinatsiooni muuta unikaalseks.
Igasugune looming eeldab autorilt enese vähemal või rohkemal määral paljaks koorimist, haavatavaks tegemist. Loodan, et minu isiklik ballast, mis lavastusse lastitud sai, äratab publikus nende endi lugusid ja mälestusi. Veelgi parem, kui see võimaldab pooleteiseks tunniks teise maailma, loole ja tegelastele kaasa elama sukelduda.
Praegu, kui “Mere südame” esietenduseni on jäänud napilt kaks kuud, mõtlen üha sagedamini, et see projekt on nagu kõigi minu eelneva elu jooksul kogunenud oskuste ülim proovilepanek:
- Vaja kirjutada – eesti filoloogia haridus aitab
- Vaja kodulehte – omandamisel IT-haridus aitab
- Vaja luua hunnik tantse – viimase 10 aasta jooksul olen loonud u 40 tantsu – mis see 30 siis poole aastaga lisaks ära ei ole
- Vaja juhtida meeskonda, projekti, viia läbi trennid – 10 aastat Tulilindusid, meeskond ja projektid EKIs, küll saab ka sellega hakkama
- Vaja kostüüme – Tulilindudele on aastate jooksul tulnud teha lugematul hulgal rahvariideid, endale pulmakleit ja muud
- Vaja luua ja tegeleda juriidilse kehaga – oma ettevõted, MTÜd, eelarvestamine, raamatupidamine – sündis MTÜ Tantsuloits.
- …
Loomulikult selgus üsna pea, et ka mul on pimenurgad. Näiteks turundus, mille peale ei olnud ma projekti käivitades üldse mõelnud, kuid õnneks saabusid päästeinglitena appi Krista ja Ulrika. Ei taha mõeldagi, mis ilma nendeta saanud oleks… Ja kui nüüd keegi suudaks päeva venitada 24 tunnilt 48 või vähemalt 36 peale, siis oleksin väga tänulik 🙂
Ja ometi jääks kõigest sellest väheks, kui hullumeelsele merereisile tundmatutesse vetesse poleks kaasa tulnud kokku 20+ meeskonnaliiget. Nad tulid kaasa vabatahtlikult, oma ajast ja usaldusest, mida oleme aastaid ühes rühmas ja ansamblis tantsides ehitanud. Tahan olla see majakas, mis juhib meie laeva turvaliselt sadamasse, sütitab lootust ja ootusärevust saabumise ees. Tulukese tantsijatele tee näitamiseks plinkimas hoidmine on palju suurem vastutus kui mistahes muu siin projektis. Olen nende ees igavesti tänuvõlglane.
Loe rohkem ka Tantsuloitsu nimevaliku ja sümboolika ning meeskonna kohta.
