Juuli 2025, pärastlõuna. Istun Kärdlas kodus, akna all. Jälgin, kuidas sünkmust pilv nagu vatitekk end aegamisi üle taeva meie kohale veab, põues kaikumas kurjakuulutav kõmin. Hämardub. Kõigepealt natuke ja siis läheb korraga nii pimedaks, nagu oleks keset suvist päeva kõigest elavast hing välja imetud. Välgunooled sähvivad ja maja plekk-katus kajab iga kõuekärakaga vastu nagu põrgutrumm. Mina aga lihtsalt istun aknal ja vaatan lummatult looduse jõudemonstratsiooni. 

Kusagil kuklas meenub lapsepõlves kuuldud lugu külanaisest, kes olevat äikese ajal lahtise akna all istunud. Aknast olla tulnud sisse keravälk ja naise maha löönud. Mina aga ei suuda aknast sammugi eemale minna. Vastupidi, mingi seletamatu jõud kisub mind hoopiski õue sähvivate noolte, maailma alustalasid raputava mürina ja pangedega igasse suunda lajatava vihma kätte. 

Sellele tungile suutsin õnneks vastu panna, kuid tunne pitseeris end mällu. “Laevahuku” numbrit luues mõtlesin tagasi sellele päevale, nägin vaimusilmas taas maad ja taevast ühte sulamas, äikest sähvimas ja kõuemürinat keha läbistamas, kuid olin ise akna asemel hoopis merel, loksumas õnnetul alusel, mis oli tormi epitsentris lainete meelevallas pillutada nagu paberlaevuke. Usun, et peaaegu sama võimsalt mõjub ka “Mere südame” avanumber “Laevahukk” laval koos kõigi tulede ja viledega.

Plaan lugu alustada mere ja tormiga oli algusest peale, kuid õige muusika leidmiseni kulus veidi aega. Samuti tekkis mõte kasutada selles numbris lehvikuid üsna varajases loomefaasis. Ma polnud enne seda kordagi varem siidilehvikut käeski hoidnud, kuid usk sellesse, et pingutus on tulemust väärt, kannustas edasi. Nii pea, kui oodatud lehvikud saabusid, asusin harjutama – ei olnud lihtne! Uue stiili õppimine on alati parajalt alandav protsess, sest alguses nõuab ka kõige lihtsamate liigutuste käppasaamine aega ja kannatlikkust. Vähemalt 2 h veetsin ühte elementi harjutades, mida lõpuks tantsus endas ei kasutanudki. 

Õnneks sain üsna pea aru, et lehvikud ise on juba nii efektsed, et midagi ülemäära keerulist nendega teha polegi vaja. Seega said pea kõik algsed keerukad kombinatsioonid ära lihtsustatud ja järgi jäi puhas, aga laval suurepäraselt toimiv tormilainetus.

The post Ühe tantsu lugu: “Laevahukk” appeared first on Tantsuloits.

Read more at Tantsuloits

“Mere südames” on numberid, mida ei saa päris tantsuks nimetada. Vastukaaluks sisaldub “Kosjapralles” lausa kaks tantsu, mida tingis muusika muutus tantsu viimases kolmandikus. Meenub aforism „Keel on murre, millel on sõjavägi ja laevastik“, mis rõhutab, et keele ja murde eristamine pole niivõrd keeleline, kuivõrd poliitiline ja sotsiaalne otsus. Nii ka tantsude jaotusega numbriteks meie lavastuses.

Tantsude pealkirjadega on “Mere südames” olnud valdavalt nii, et esimene võimalikult hästi lugu selgitav mõte on algul tööpealkirjana käiku läinud ja siis nii ära kodunenud, et ongi paika jäänud. Pralle on üks naljakas sõna, aga ega ma enam ei kujutaks selles pealkirjas midagi muud ka ette.

Muusika oli mul üsna algusest peale projekti esitusloendis tiksumas, kuna tegemist on väga põneva ja vaheldusrikka palaga. Selles on värvi, kihte, taktimõõdu vaheldust, ebasümmeetriat, kaasahaaravust, julgust. 

Tantsu esimese kahe kolmandiku mustand sai paika juba teises või kolmandas trennis. Visuaal kõndide ja jalaheidete kombinatsioonist oli mu jaoks muusikasse sisse kirjutatud. Ka kõik muu voolas esimeses osas suhteliselt orgaaniliselt. On raske meenutada, et oleksin üldse midagi teadlikult välja mõelnud – see tants juba oli muusikas olemas. Teadsin, et tahan selle teha pigem lihtsa, kuid väikeste vimkadega. Et ta mõjuks nagu üks hoogne pärimustants, mida peomeeleolus kõik külalised kaasa tantsima asuvad. Eriti lõbus on see, et vahetame kogu aeg paarilisi ja nii saab kõik näod trennis naerule.

Viimase osa ehk tangoga oli asi keerulisem. Kaalusin päris mõnda aega, kas võtta või jätta, sest vaja oli see kuidagi ka loo tervikuga siduda… Mõte sellest, et luua nn pärimustantsule sama muusika sees kontrast hoopis teistsuguse liikumisega, oli jällegi minu jaoks muusikas olemas. Aga kuidas teha seda nii, et see töötaks? Vaja oli täita tervelt 6x 8-taktilist fraasi, mis tundus nagu terve igavik. Kuigi Argentiina tangot olen veidi nuusutanud, siis kaevusin YouTube’i tangovideotesse… Mu eesmärk ei olnud niivõrd kopeerida samme, kuivõrd luua sarnane atmosfäär: terav, kirglik, pingestatud. Kuigi mul oli visioon, mida varjud peas kenasti etendasid, siis selle füüsilise maailma liikumiskeelde toomine nõudis kõvasti pusimist. Trennisaalis leidsid tantsijad end taaskord väljaspool mugavustsooni, kuna meile harjumuspärane eesti tants ei nõua üldiselt teravaid sääreheiteid, järske kiirendusi-aeglustusi ja kummipaelaefekti paarilisega.

Kuigi tants on suhteliselt pikk (üle 4 min), siis tänu liikumiste vaheldusele ta nii ei mõju. Mina muidugi olen täiesti erapoolik hindaja, seega peate tulema etendusele, et ise otsustada, kas risk miksida pärimuslikku ja tangolikku tasus end ära.

The post Ühe tantsu lugu: “Kosjapralle” appeared first on Tantsuloits.

Read more at Tantsuloits

See on minu Spotify kõige rohkem kuulatud muusikapala 2025 aastal: Spotify Wrapped teatas, et kuulasin seda 234 korda, mis teeb kokku ligi 12 tundi. Ja mul on ikka veel tunne, et võiksin seda kuulata veel ja veel ja veel…

“Majaka hõõg” (ehk “Hõõgamine”) ei olnud “Mere südame” algses plaanis, vaid lisandus sinna millalgi sügisel, kui juhuslikult muusika leidsin. See meloodia, need sõnad, see sisemise rahutuse, vaoshoitud tohutu energia tunne. Ma olin lihtsalt täiesti lummatud ja tundsin, et ma pean selle lavastusse sisse panema. Aga kuhu? Ja miks? Nende küsimuste üle sain nii ise kui koos teistega (eriti Lauraga!) põhjalikult pead valutada. Lõpuks leidsid ka vilkuvad majakatuled oma õige koha ning tööpealkirjast “Hõõgamine” sai “Majaka hõõg”. 

Selle tantsu loomine oli suhteliselt mõnus flow-protsess, kuna mul lihtsalt ei saanud muusikast küllalt. Ärge seda ajage segi sõnaga lihtne, sest mingite liigutste kallal ikka sai kõvasti nikerdada. Lausa nii kõvasti, et iga kord pean neid nüüd proovis uuesti õppima, kuigi loomise hetkel tundusid täitsa loogilised…

Esimeses “Hõõgamise” trennis oli meil korralik naisteikaldus ja tuli lausa abijõude kutsuda, et saaks vähemalt mingi kondikava paika. Edasi on see tants aga püsinud suhteliselt muutumatul kujul. Tahaks uhkustada, et sai esimese korraga perfektne, aga see oleks liialdus. Õigem on, et mul ei tekkinud ühegi kohaga piisavalt suurt rahulolematust, et tahaks muuta.

Kostüümide osas olid mu mõtted pikalt lahtised ja segased. Siis ühel päeval Andres küsis: “Kas sa LEDe ei kavatsegi kusagil kasutada?” No muidugi ma tahtsin, aga ei tundunud ühtegi sobivat tantsu selleks. Samas, “Hõõgamine…” Aga ma olin juba koreograafia valmis teinud ja üldse mitte mõelnud selle peale, et meie kostüümid ka hõõgata võiks. Aga… vilkuvad majakatuled, müstiline atmosfäär. See on ainuke tants, kus tantsijad ei kujuta elusolendeid, vaid tunnet… Äkki see siiski toimib? Tule etendusele ja saad otsustada!

Kuldkeeled on tõmmatud üle vee,
Üle laia ja sügava mere,
Kuldkeeled, kuldkiired, üks õnnis tee,
Kuldkiired kui päikese helinast kee –
Üle elu, see sügava mere.

The post Ühe tantsu lugu: “Majaka hõõg” appeared first on Tantsuloits.

Read more at Tantsuloits

“Näkid” ehk “Snäkid” ehk “Pean saama lavale madala tossu, muidu suren!” oli number, mille visuaal tekkis mu peas ammu enne muusikat või koreograafiat. Mütoloogia paelub mind kohutaval kombel ja meri ei saa ju olla ilma salapäraste, imeliste, ohtlike ja ilusate mehi märga hauda meelitavate näkkideta! Mõnele mõjub nende lummus kiiremini, teisele aeglasemalt, kuid vastu seista ei suuda keegi. Peale ühe… 

“Mere südamesse” jäi sisse nii väga lihtsat kui ka väga keerulist koreograafiat. “Näkkide” puhul teadsin kohe alguses, et hakkame kompama nii tantsijate tehnilise kui ka näitlejameisterlikkuse võimete piire. See on üks kõige rohkem prooviaega, kõige rohkem ümbertegemisi, kõige rohkem tõstete katsetusi saanud tants. Aga usun, et lõpptulemus on seda väärt.

Mulle kipuvad meeldima tegevused, mis on keskmisest ohtlikumad, julgust, jõudu ja mentaalset vastupidavust nõudvamad (postitants, lumelauasõit, lohesurf, ratsutamine, jõutreening jne). Üsna loogiline on, et armastan ka tõsteid. Eriti neid, mis on ebatavalised, veidi ohtlikud, aga nii põnevad! Nii jõudiski “Näkkidesse” ka omajagu huvitavaid tõsteid – kõigepealt mina oma (hull)julgusega ees ja teised esialgu veidi kahtlevalt, kuid kasvava huviga järgi. Lahtiütlus: ärge kodus üksi järgi proovige! Meie tõstete õppimine toimus (enamjaolt) samm-sammult, läbimõeldult, teineteist turvates ja juhendades. Tõstete õppimisest-õpetamisest ja tehnikast võiksin veel terve artikli kirjutada… võib-olla hiljem.

Selle tantsu trennidest on omajagu meeldejäävaid hetki. Mõned näited:

• Laura: “Tiiu, sa panid siia mingeid posti liigutusi ju!” Tiiu: “Ei pannud!*mõttepaus*… okei, võib-olla, aga mitte teadlikult!”
• Poisid tantsu alguses: “Joonas, vaata, hüljes tuleb!”
• Mina tüdrukutele kahesajandat korda: “Te peate lõpus minema nii lähedale, et ebamugav hakkab, muidu see ei tööta!”
• Poisid arutlemas eluliselt oluliste teemade üle, nt kas näkid on limased.
• Lõin Talist jalaga kõhtu. Me ei tantsi isegi koos.
• Joonas esimeses kostüümiga proovis mu “saba” peal libastumas.
• Lenne Tamsalu laagris deemoneid valla päästmas.

… kui tantsijatelt ka küsiks, siis võiks seda loetelu ilmselt palju pikemalt jätkata. Igal juhul on olnud selle tantsu tööprotsess väga meeleolukas, piirekompav ja huvitav. Publiku vastuvõttu sellele numbrile ootan ise väga suure põnevusega.

The post Ühe tantsu lugu: “Näkid” appeared first on Tantsuloits.

Read more at Tantsuloits

“Merele!” on meie lavastuse vast kõige klassikalisem rahvatants. Ühtlasi oli see kõige esimene tants, mis mereprojekti jaoks sündis ja millest ka tantsude õppimisel alustasime.

Veel paar huvitavat fakti: 

• See on lavastuse kõige pikem tants, jäädes napilt alla 5 minuti. Kaalusin küll korduvalt, et lühendada, aga praegu jäi nii…
• Selles kordub 7x sama tõste. 
• Sammustiku loomisel sain inspiratsiooni “Meremeeste valsist”.

Sellesse tantsu on sattunud palju vasakule pöördeid ja vasaku käega toimetamist, mis vajas ekstra mõttetööd. Süüdlane oli refrääni kombinatsioon, mille kõige esimesena lõin, ning kus ma tahtsin, et naine saaks end kindlasti võtet vallandamata lahti pöörata nii, et paarilised jääksid järjestikku suunaga ringist välja. See tingis, et paariliste samanimelised käed pidid olema ka suletud võttes ühendatud, millest muutus võte parajaks krussiks. See omakorda tähedas, et võtte haaramisel oli loogiline teha pööre vasakule vasakute käte alla… Samuti pidi naine alustama vasaku jalaga, et teha kiiked pärast lahtikerimist vasakule-paremale, et sealt edasi oleks loogiline taas vastupäeva ringile liikuma minna jne… Rääkides sellest, kuidas üks väike otsus võib mõjutada tervikut!

Sõnadega muusikaid on meil lavastuses vaid kolmandik ja see on üks neist. Loomulikult lasin ka lüürikal end loomisel mõjutada. Lavastuse kontekstis jutustab “Merele!” sellest, kuidas mehed on kohe-kohe astumas laevale, mis viib neid merereisile. Kõik meeled on eesootavatest seiklustest põnevil, kuid sadamakail armsamaga hüvasti jättes ja tema nukratesse silmadesse vaadates poeb südamesse elevuse kõrvale kurbus. Noormees võtab neiu tantsule ja lohutab teda: “ma tulen varsti tagasi, oota mind ära,” kuid väike värin jääb endalgi hinge. Samal ajal on piiritu mere kutse noorele mehele võimas ja ahvatlev…

The post Ühe tantsu lugu: “Merele!” appeared first on Tantsuloits.

Read more at Tantsuloits

“Meremehe põli” ei olnud tegelikult kõige-kõige esimeses “Mere südame” muusikavaliku versioonis. Sõitsime augustis Andresega kuhugi ja ma lappasin Spotifyd, et leida miskit, mis lavastusse veel võiks sobida. Endalegi üllatuseks avastasin, et VLÜ oli vahepeal Spotifys oma muusika kättesaadavaks teinud. Kas ma saan teha mereteemalist etendust ilma VLÜta – ilmselgelt mitte!

Kuulasin erinevaid VLÜ palasid ja sobitasin ühte ja teist pidi. Lõpuks jäi sõelale “Meremehe põli”. Teadsin kohe, et see peab olema meeste tants, kuigi ka teine meestekas oli sel hetkel juba lavastusse planeeritud. Ega küll küllale liiga ei tee! Õnneks on kaks meestekat siiski piisavalt erineva iseloomuga.

“Meremehe põli” on karakteerne, humoorikas ja ulakas. Sain inspiratsiooni eelkõige sõnadest, mis õigele meremeeste lorilaulule kohaselt kõlguvad hea maitse piiril ja mida Matvere jutustav laulmislaad suurepäraselt edasi annab. Samuti kõnetas mind muusika vahelduv tempo, mis küll tantsu õppides kohati poistele ebamugavust valmistas.

Mõned liikumised tulid mu vaimusilma praktiliselt kohe, näiteks “Riia linna alla minek” ja trahteripreilit etendav noormees. Eks need naljad võivad veidi imelikuks minna, kui nädalate viisi meestekambaga merel ollakse… Seevastu näiteks tantsu lõpus toimuva “paabulindude mõõduvõtmisega” sai kõvasti vaeva nähtud, et leida see õige lahendus. 

Poistega on muide meie lavastuse kahe meestetantsu ja ligineva meeste tantsupeoga seoses tekkinud mitmeid huvitavaid arutelusid teemal, kuidas naised loovad meestele tantse ja mil määral need erinevad meeste loodud meestetantsudest. Siiani pole me suutnud läbivaid erinevusi leida ja jõudsime järeldusele, et häid meestetantse on loonud mõlemad sugupooled. Aga võib-olla mõtteainest mõnele tudengile lõputööks.

Loomeprotsessis siiski minu jaoks mõned erinevused meestetantsude väljamõtlemisel on. Näiteks ei pane ma selles protsessis liikumisi läbi tehes kunagi seelikut selga, vaid tantsin pükstes, sest riietus mõjutab väga palju seda, kuidas ma liigun. Samuti püüan end visualiseerida oluliselt suuremaks, kui tegelikult olen. Kõrvalt näeb see ilmselt koomiline välja. Lõpuks trennis asju ette näidates ütlen ikkagi: “tehke sama, aga mehelikumalt palun!”

Meestetrennis on alati omamoodi, piire kompava huumoriga vürtsitatud energia. Teinekord läheb õhkkond isegi liiga lustlikuks, kuigi antud tantsu puhul on see pigem pluss. Minul on igatahes trennis väga lõbus mehi seda tantsimas vaadata ja usun, et see mõnus energia kandub ka publikule saali.

The post Ühe tantsu lugu: “Meremehe põli” appeared first on Tantsuloits.

Read more at Tantsuloits

See tants kordub etenduses kaks korda. Ei, mul ei saanud ideed otsa. Kordus on taotluslik, kuna merelemineku-merelttuleku tsükkel on rannarahva elus lõputus korduses. Nii ka meie loos. Esimesel korral jätavad ema ja tütred rannas hüvasti isaga, teisel korral juba ka väimeestega.

Iga hüvastijätt on kurb. Ka siis, kui tead, et tegelikult tuleb ju kallis inimene tagasi. Või vähemalt loodad, et tuleb. Sest kui rännata ajas tagasi 19. sajandi lõppu, kus toimuvad meie lavastuse sündmused, siis ei ole tagasitulek garanteeritud. Meri on karm, annab ja võtab. 

Rannarahvas on aga sitke tõug. Öeldakse ju, et õige hiiu naine peab üles kasvatama joodikust mehe ja seitse last. Muidugi ka ära tegema kõik majapidamistööd, sest mees on kas merel või kui maismaal, siis meri põlvini. Õnneks “Mere südames” pereemal päris nii kehvasti abikaasa valikuga ei läinud, aga sitkust on temas sellegipoolest. “Mere kutses” on näha, et ka meretuultest ja kadakajuurtest voolitud randlastel on tunded, kuid neid lastakse paista vaid pinnavirvendusena.

Sammustikku luues kiikasin rannarootslaste tantsupärandisse ja meenutasin Rootsis vahetusõpilasena veedetud aega. Mul oli võimalus ühe kohaliku rühmaga koos treenida ning õppida otse allikast nii erinevaid variante polskat kui hambot. Rütmiliselt oli see algul ikka uskumatult võõras, aga ajapikku hakkas väga meeldima. Lainerütmis loksuvat varianti hambost kasutasin ka “Mere kutses”.

The post Ühe tantsu lugu: “Mere kutse 1 & 2” appeared first on Tantsuloits.

Read more at Tantsuloits

“Tütre kiri isale” on “Mere südame” 31 numbrist ainuke, mis oli valmis juba enne protsessi algust. Selle tantsu lõin 2019. detsembris isale sünnipäevakingiks. Me kõik teame, kui keeruline on täiskasvanud inimesele kinke teha. Kõik on ju olemas… Isal oli selleks ajaks juba diagnoositud ka raske haigus. Õnneks on mu peres alati väärtustatud isetehtud kingitusi ning nii mõtlesingi, et äkki on selline südamest tulnud kingitus parim, mida ma talle teha saan.

Tants on otseselt inspireeritud muusika sõnadest ning seotud minu enda lapsepõlvekogemusega, kui laevakaptenist isa merelt tagasi ootasin. Selles on kiiresti vaheldumas lapselikkust, mõtlikust, elevust, rõõmu, kurbust – sisuliselt kõike. Mind kõnetas väga just see konkreetne värvirikas muusikaline esitus: Nele-Liisi jutustav ja siiras vokaal, tempokõikumised ja dünaamikamuutused. Kõike seda kasutasin ära ka koreograafias, mis – tuleb tõdeda – on keeruline nii tehniliselt kui emotsionaalselt. Üks hetk vaatab tantsija enda sisse, elab oma peas ja mõtiskleb. Järgmisel suhtleb ümbritsevaga, näiteks hüppab veidi libedatel rannakividel. Ühel hetkel teeb väikest kavalust papa sahtlis sorides. Järgmisel saadab üle mere igatsusega täidetud: “Head ööd!” Keerukust lisab, et lavaruum tuleb nii füüsiliselt kui emotsionaalselt üksi ära täita.

See tants pidi tegelikult jääma ühekordseks esituseks. Mul ei olnud mingit plaani seda kusagil veel näidata või rohkem tantsida, kuna see oli minu jaoks emotsionaalselt väga laetud. Aasta hiljem mõtisklesin, et mis on üldse kunsti, sh tantsu, väärtus ja ülesanne. Üks võimalik vastus on panna meid tundma, äratada meis inimlikkus. Ja mis saab olla selleks veel parem, kui jagada seda, mis on sündinud isiklikust kogemusest ja tugevatest emotsioonidest. Igal juhul otsustasin “Tütre kirjalt” tolmu maha pühkida ja lavale tuua Tulilindude kontserdil “Käsikäes” ning esitada ka uute naistetantsude konkursile 2020. Minu üllatuseks ja rõõmuks pälvis see soolotantsude kategoorias II preemia.

Nüüd, kuus aastat hiljem, rõõmustab mind veelgi rohkem, et saan teatepulga edasi anda Johannale, kes saab “Mere südames” läbi “Tütre kirja” avada, avastada ja jutustada oma tegelase lugu. 

The post Ühe tantsu lugu: “Tütre kiri isale” appeared first on Tantsuloits.

Read more at Tantsuloits